Arved Breidaks, ajakirjanik
Gümnaasiumivõrgu koondamist planeeriv haridusministeerium on suhtlemisel avalikkusega teinud taktikalise vea, sest kogu tähelepanu on pööratud sellele, mis ära kaob, mitte sellele, mis asemele jääb või ka tuleb.
Nüüd kus õhus on ka pedagoogide streik, on mõistlik arutelu gümnaasiumide ja koolivõrgu tuleviku üle laiemalt, mõnda aega pärsitud. Kuid kiire aeg läheb mööda ja küllap jõutakse ka vajalike arutelude ning otsusteni.
Seni on see kulgenud üsna konarlikku rada pidi: ühel pool seisab minister Jaak Aaviksoo, kes peab ideaaliks, et Eestis oleks pisut üle poolesaja gümnaasiumi ja teisel pool lapsevanemad, pedagoogid ja opositsiooniparteid, kes ministrit sellise jutu eest hurjutavad. Miks selline vastandumine tekkis?
Ministeerium lajatas koolide sulgemisplaaniga inimestele lagipähe, selmet alustada reformi jutuga riigi eesmärgist tagada maal võimalikult tihe algkoolide ja põhikoolide võrgustik. Et väiksed juntsud ei peaks vähemasti esimesel kuuel koolitalvel oma koduvallast kaugemale sõitma, olgu siis ühis- või eratranspordiga.
Pole ju uudis, et kui põhikooli pidamisega tuleb omavalitsus enam-vähem toime, siis puudujäägi tekitavad eelarves just gümnaasiumiklassid, kuhu lapsi enam piisavalt ei jätku. Teisalt tagab gümnaasiumiaste paljudes koolides pedagoogidele piisava koormuse, mis üksnes põhiastmes töötades jääks saavutamata.
Teiseks ei ole ministeerium kuuldavalt välja pakkunud kompensatsioonimehhanisme neile, keda gümnaasiumide sulgemine otseselt puudutab. Ühes koolide sulgemisplaanidega tuleb ministeeriumil rääkida ka ühistranspordi ümberkorraldamisest, et lapsed saaks tasuta bussisõidu lähimasse gümnaasiumi, uutest õpilaskodudest ja parematest võimalustest lüüa kaasa huviringides.
Gümnaasiumivõrgu koondamisele tuleks läheneda kompleksselt ja kui seda tehakse, siis sellest ka häälekalt teada anda, mitte keskenduda vaid negatiivsele.