Muusigamiis, ansambli Kosmikud laulja Hainsoo Meelis (39), hõigunimega Hainz, tull’ perrega Tal’nast 
är Moostehe elämä ja nakkas Mooste mõisan muusigaello kõrraldama.Psühholoogist tõnõpuul Aiki (38) luut kah paigapääl tüüd löüdä, ku imäpuhkus läbi saa: tütär Elo om säitsmekuunõ. Viil om perren säitsmeaastanõ poig Uko.
Kavva joba Moosten elät?
Kolm kuud. Süküskuust. Poiss läts’ kuuli Moostehe.
Mille tulliti Moostehe elämä?
Tahtsõ ellä hään kotussõn. Tan eläse tõistsugudsõ inemise, sändse süvämbä. Ei olõ õnnõ trill ja trall nigu sääl liinan. Sääl ei saa jo rahun umma tüüd tetä egä midägi. Elli Tal’nan 1990. aastast, 21 aastat. Ei inämb! Ma olõ esi peri kah tast Põlvast. Käve Põlva keskkoolin. Et siiä kanti tulla, tuu oll’ juuri kutsõ. Es taha minnä Saarõmaalõ, Virumaalõ egä kohegi muialõ.
Mille Mooste?
Vallavanõmb Needo Ülo ütel’, et om vaia mõisan toimõta. Üloga olõ latsõn matkaman käünü, Karakumin ja mis kotussin kõik. Ja esä oll’ katõssa aastat Mooste sovhoosi direktri. Oll’ suur juht, ma olõ sääne tsillemb (naard)! Olõ tsihtasutusõ Mooste Mõis juhataja.
No tuu om suurõlt jaolt paprõmäärjä tüü. Kuis muusigu hing tuuga harinõs?
Piät ümbre mõtlõma umma maailma. Muusiga iks jääs.
No sis piät jo iks küländ sakõst pääliinan käümä?
No piä jah. Paar päivä siin ja sis jäl tagasi. A tagasi tulla om väega hää.
Midä tahat vahtsõn ammõtin är tetä?
Ello om vaia tuvva siiä. Mooste mõisan tulõ inämb asjo kõrralda ja rahvalõ teedä anda, et tan om sääne illos kotus, tulkõ läbi ja kaegõ perrä. Savikoda, villakoda, kontsõrdisaal – kõik om vaia tüüle panda. Piä folgikotta kontsõrtõ nakkama kaema. RAM tahtnu tulla laulma 11. lehekuul. Taha tetä latsi muusigakooli viinaköögi vasta. Ehitüs käü.Stuudio taha kah tetä. Vallavanõmb om hää projektikirotaja, timä aja noid asju.
Vallavanõmb om ka tiatrimiis. Kas sinno ei olõ viil külätiatrihe meelütet?
Ei olõ eski kaeman käünü viil… A ütskõrd kae perrä, ma olõ latsilõ nukutiatrit tennü ülikooli aigu. Sis om viil söögiklubi, egä õdagu om midägi tetä. Laulukoorist hoia kavvõmbalõ – mul om laulupuhkus! RAMin olli 1994. aastast. Säält tulli är, egä päiv oll’ har’otaminõ ja väega viländ sai kah joba. Vox Clamantis om mul hingelähküne projekt, tuud proomi edesi tetä. Tulõva mullõ küllä, mille ma piät sinnä sõitma.
Kas Moisekatsi Elohelü kõrraldamisõ man kah olõt?
Tuud vidävä tõsõ, kogõnumba inemise. A iks lüü sekkä. Avida rahvast kokko aia, teedä anda, muusigapuntõ siiä tuvva.
Mille om Moosten elämine tõistmuudu ku liinan?
Elotempo om aigladsõmb. Olõ-i kohegi kipõt. Maainemise omma tõistsugudsõ ku liinan. Süämligu. Huulmist om inämb. Juut tiid inemiisiga, võtat hansat lonksukõsõ, ku külm om. («Naabri kütvä ahjo mitu päivä, ku är olõmi,» ütles naanõ Aiki vaihõlõ).
Ja suidsusannan om hää kävvü… Olõ sannasõbõr nummõr üts, ütskõik, määne sann om, a suidsusann om muidoki esieränis spets. Tuud om vaia pikält küttä, a asi om tuud väärt! Latsõn oll’ suidsusann egä nädälivaihtus vanaesä-vanaimä puul Rosmal. Tõsõ vanavanõmba elli Valgamaal Kuigatsi kandin.
Sõsar Meelika tull’ Võromaalõ mitu aastat tagasi ja kõnõlõs joba peris häste võro kiilt, sul nakkas kah kiil suuhtõ saama. No tä om kavvõmb har’otanu kah. Ma piä viil perrä jõudma. Kiil om rossõn veidükese, latsõn oll’ keelemõistminõ parõmb.
Kas panõt rahvaloendusõl kirja, et mõistat võro kiilt?
Piät är tegemä jah.
Kas sul om huvvi tetä ka mõni võrokiilne laul?
Olõ tennü üte luu, «Hummok». Ku ma ummi laulõ plaadi vällä anna, sis tii tuu luu kah sinnä är. Pohmeluslikkõ märgotuisi, nigu Talviku Heiti olõs ütelnü.
Telekan ollit hoobis tõsõn rollin – teit õdagusüüki viiele. Mille säändse as’a ette võtit?
Mooste peräst rohkõmb, ega mul tuud kuulsust vaia olõ-i.
Süvvä iks mõistat tetä?
Lammast tii, leibä küdsä – oh, panõgi leevä käümä… Paa- ja ahoruugõ tii. Lihtsä söögi, olõ-i vaia ullis minnä.
Kas Mooste päält hääd maa-söögikraami om saia?
Om, piimäauto käü kolm-neli kõrda nädälin, Sireli talost saa lammast tuvva. Esä om mul jahimiis, tuu tsika vai põtra. Esi teemi pasteeti, ubinamahla panõmi külmä. Juustu osta Põlva ökopoodist – kallis om, a vähämbält süüt tuud, mis om puhas.
Kas pall’o küstäs, mille sa är maalõ tullit, ku hariligult tetäs vastapite?
Jah, a seledä kõigilõ sammamuudu. Tulõ maaelo är pruuvi, kaia, kuis vällä tulõ. Kuiki iks tulõ vällä, tagasi ei taha ma külh inämb minnä.
Kosmikutõn olõt edesi. Kuis tuud jõvvat?
Olligi kats kuud rakkõn. Plaat tull’ vällä. Tuuperäst oll’ trilli ja tralli egä nädälivaihtus. No mis sis Tal’nan kävvü ei olõ – buss lätt neli tunni ja omgi liinan (naardva naasõga).
Kosmikit tuntas, a kas ka Mooste ja Põlva kandin?
Iks tundva är: seo om seo «Pulma ja matusõ» miis!
Kas piät luku ka vana Võromaa muusikidõ loomingust? Ilvesse Aapo laulõst?
Aapo om sõbõr jah. Hää huumor! Plaan om iks Räpinä ja Verska tii ette võtta: Verskan om tõnõ sõbõr – esä Sakarias (Leppiku Jaan). Timä tull’ jo kah Tal’nast är.
Su sõpru tsõõrin sis iks om popp tuu suurõst liinast ärtulõmisõ mõtõ?
Jah, kõnõldas ja mõnõ tegevä är kah, nigu ma, Jaan ja mõnõ viil. Liin olõ-i jo määnegi kotus, kon ellä. Olõs tüü kah viil. Ma olõ vabamb, a pall’o käävä tüül katsast viieni. Tulõ tsipakõsõ mõttit kobista, sis saa tuuga kah toimõ. Mõnõ ei julgu lihtsäle.
Määne maaelo tunnus, ku kõrvalt kaia? Mille pääle hing täüs lätt?
Egä tan halvu üllätüisi ei olõ olnu, õnnõ elotempo om viil harinõmalda. A ma püvvä tuud rütmi kätte saia ja ma olõ esi kah säänest miilt, et tulõ rahulikult asjo aia, mitte veri nõnast välän. Aig kaos käest är: tuut puid, viit tuha vällä, kütät ahjo ja omgi jäl tunnikõnõ lännü… Liinan kai telekat, Moosten olõ-i telekat taadõgi pandnu, a hää omgi, om aigu lukõ ja muusikat kullõlda.
Suurõmb lats om koolin. Kuis timäle Moosten miildüs?
No eks Ukolõ rassõ om koolin vahtsõnõ poiss olla, kõik ommava jo sõbra latsiaiast pääle. A täl joba sõpru om. Kuul om normaalnõ, lätt sinnä jalaga, olõ-i trammi-trolliga sõitmist. Liinan olõ nännü külh – ülekäügiraa ei loe midägi. Käümi Tarton iks kah, viikeskusõn. Põlvan om ujula ja trenni saa tetä. Kaemi, mis tälle huvvi pakk. Poiss õnnõs väega liinastunu ei olõ, iks egä suvi om maal olnu.
Pall’o pelgäse, et maakoolin ei saa hääd haridust.
Äh, egäl puul saa, ku viisit oppi. Egäs tuu eliitkuul sinno targõmbas tii-i, ku oppi ei viisi. Kõik nakkas kotost. Ku koton iks kõrran ei olõ, egä sis kuul kah imeht ei tii.
Näet lava pääl iks uhkõ vällä. Kas tahtnu ka Võromaa suurõnsärgin hinnäst näüdädä?
Ku Moisekatsi Elohelü tulõ, tulõ hinnäst iks kõrralikult rõivilõ panda külh! Kallis taa om, a ku paksõmbas inämb ei lää, sis om hää. Tan maal ei usu: lahut puid, sõidat rattaga, järven kävemi viimädse aoni ujuman… Seenemõtsan, lättevett käü tooman… Maaelo om puhas tervüs!
Uma Leht, küsse Harju Ülle