Nõlvaku Kaie,
võrukõnõ
Tõnõkõrd nakkas mõnõ suurõ liina inemise jutust halvastõ kõrva ütlemine, nigu olnu kõik maamehe üttemuudu kasimalda olõmisõ ja lühkü aruga, kes viitvä aigu poodi man ollõpudõli takan.
Ku sääne ütlejä tõnõkõrd Talina ja Tartu vahelõ tettü suurõ tii päält muialõ kah käänd ja kasvai siinsaman Võrumaal ümbre kaes, sis tä peas õmõta nägemä, ku pall’u om kõrda tett, ümbre ehitet ja ka peris vahtsõid majju ehitet.
Ku ilusa omma aia, ku pall’u om nurmi villä all, ku pall’u kõrralikkõ hainamaid ja mõnõl puul ka eläjäkarju. Ja kel maad kümnide hektaridõ viisi käen ei olõ, nuu kasvatasõ maaskit, hõrakmarju, põrknõid vai muud säänest, mis süvvä sünnüs ja kõigilõ tarvilik.
A et tuust tüüst är ellä ja latsõ koolita jõvvas, peat olõma nutti õks kõvastõ rohkõmb ku mõnõl liina untsantsagul, kel egä kuu kimmäst kotsist palk uuta om.
Mul om tunnõ, et õkva maainemiisi putt kõgõ enämb ka tuu jutt eloaig opmisõst. Üts asi om tuu, ku tüü mant pääväs vai katõs tävvendüskoolitusõlõ saadõtas, sääl loengu är kullõt ja perän suurõ ja uhkõ paprõ saat, et olõt nüüt korgõmbalt koolitõt ku inne.
Hoobis tõnõ om henele selges tetä, kuis tsentneride viisi egäsugutsõid paprõid kiruta, et mõnõst fondist talueloga edesiminekis rahha saia. Esiki kardulõid ja ubinõid om lihtsämb maaha müvvä, ku tiiät, mis elläi om Interneti Mol’oraamat ehk Facebook.
Tuust, et täämbädse ao traktori, nüsmismassina ja muu tark tehnika ka enämbüisi õnnõ arvudihiirt kullõs, ma parõmb ei kõnõla, selle et ei jaga nuist as’ust esi mitte üts põrm. Ja tuu «lahe» ütlemine, et Maali maalt ütte vai tõist asja ei tiiä, om kah vildak.
Tuusama Maali oll’ vast mõnikümmend aastaiga tagasi poodin kaupmiis, sovhoosikontorin arvõammõtnik vai koolin oppaja. Ku nüssegi suurõn laudan lehmi vai süüt’ tsiku, lugi tä ka raamatid, käve tiatrin ja kinun, avit’ latsõl tõnõkõrd koolitüüd tetä.
Ega täl sis tuuperäst hendäl mõistus kaonu ei olõ, et kodu lähkül puut ja sidekontor kinni panti, kiirabi vai pritsimehi massin tunni vai kolmõ peräst peräle jõud ja kõva tehnikamehe telekapildiga nüükvä. Tuu aruga om hoobis noil as’apuiõl kitsas käen, kes maaellu nuhutanugi ei olõ, a umõta tükvä tuud ümbre kõrraldama ja maainemiisi iist otsustama, kuis nuu elämä pedänü.
Uma Leht