«Opminõ ja oppaja omma hää!» ütel’ edimädsel koolipääväl Pikäkannu kooli edimädse klassi opilanõ Künnapuu Gabriel. Poiskõsõ silmä leivä helkämä jutu pääle, et päält koolioppusõ saa koolin ka kannõld mängi ja rahvalaulõ laulda.
«Koolih om kümme kannõld – ansambli tulõ suur!» muhel’ Gabrieli klassijuhataja Nagla Anneli. Tä om kõrraga kolmõ klassi juhataja, selle et 29 latsõga Pikäkannu põhikoolin omma kolmõ klassi kaupa liitklassi. 1.-3. klassin om kokko 13 last.
Nagla Anneli selet’, et latsilõ kõnõldas koolin inämb umast kodopaigast, rahvakallendri tähtpäivist, käsitüü- ja kunstitunnin pandas kah uma kandi värve ja väke sisse. Et suurõmb jago oppajist mõist võro kiilt, sis kõnõlõsõ nä tuud ka latsiga, iks kodotsõmba tundõ peräst.
Seost sügüsest om Pikäkannu koolin ka uma perimüskultuuri oppaja: Põlvast peri perimüsmuusik Hainsoo Meelika. «Võissi kävvü läbi mi vana Võromaa lõunaeestikeelidse perimüse luu, mis pututas muusikat,» kõnõl’ tä umast tunnist. «Regilaulust pääle, võtta pilli, mängu ja muinasluu. Tulõ pall’o muusikat ja laulmist!»
Meelika ütel’, et timä jaos om tähtsä, et Pikäkannu om tsill’okõnõ, mitte suur mammutkuul nigu liinan. «Perimüskultuuri opmisõs om kõgõ tähtsämb tuu, et inemise, kes latsõ kuuli toova, omma maainemise. Selle et perimüskultuur om maakultuur. Liinalatsõ sagõhõhe ei tiiä inämb tüüriistu, eläjit. Tal’na latsõ ei tiiä, et muna tulõ kana seest. Ütlese, et poodist, külmästletist. Maal om elo viil normaalnõ ja tuuperäst saa perimüskultuuri opada häste õnnõ maal.»
Pikäkannu kooli vahtsõnõ direktri Vagula Liina ütel’, et timä suuv om tetä kuul esisugumadsõs. «Seo om hää kotussõ pääl, väiku ja traditsioonõga kuul. Tahas nii võrokiilset kultuuri, muusikat ku ka käsitüüd rohkõmb opada. Om plaan tetä kuuntüüd seo nuka rahvaga, kutsu vanamemmi kuuli kõnõlõma, kuis vanastõ eleti, ja opada näputüüd. Mõtõ om löüdä koolilõ uma nägo,» selet’ tä.
Vanõmba omma kooli tsihiga peri. «Iks huvitav, et latsilõ kodokotust rohkõmb tutvas tetäs ja andas tiidmiisi, midä varramba om tettü,» ütel’ 3. ja 6. klassi latsõ imä Mägi Anne. «Ku opatas, las opp!» arvas’ häste ka tõsõ klassi latsõ imä Noolõ Riina.
Pikäkannu kooli oppaja luutva, et ku kuul saa kimmä uma näo, sis tahtva sääl oppi ka kavvõmba kandi latsõ. Sõs jääs väikumbas hirm, et tsill’okõnõ kuul põlitsidõ puiõ all kinni pandas. Sama tsiht om ka väikul maakoolil vana Võromaa tõsõst veerest: Lüllemäe põhikuul nakkas seost sügüsest tegemä kõrra nädälin umakultuuritsõõrõ nii algklassilatsilõ ku ka oppajilõ ja latsivanõmbilõ.
Rahvamuusik Hainsoo Meelika sõit ka sinnä kuuli rahvamuusikat oppama. Väiku kandlõ pillitsõõr tetti vallalõ joba minevä aasta. Rahvatands sai tsõõritunnist tunniplaanitunnis ja vaihõpääl katski jäänü võro keele oppus tulõ kah tagasi.
«Viil om plaan opada inämb uma kandi aoluku, luudust ja perimüskultuuri ainõtunnõ seen,» ütel’ koolidirektri Lepä Tiit. «Seo kõik om loomulik elu osa, midä om põlvõst põlvõ edesi antu.»
Lüllemäe koolin opp timahava sügüsest 55 last ja ka seol tsill’okõsõl koolil om vaia ellojäämises uma nägo löüdä.
Harju Ülle, Uma Leht