Eelsoojenduseks tutvusime ERMis arhailiste, praeguseks keelatud kalapüügiriistadega. Lodjakoja sõbralik seltskond tutvustas Peipsi lotjade ainulaadsust võrreldes muude veesõidukitega ning oma põnevaid tegemisi. Seejärel seadis koosseisult kirju ja lõbusas tujus reisiseltskond end mõnusasti lodjalae lambanahkadel sisse. Algas ilusa ilma ja mööda libisevate maaliliste vaadete nautimine. Kõik Suure-Emajõe äärde sattunud ja teistel alustel seilavad inimesed lehvitasid meile nagu meie neilegi.
Emajõe Suursoo looduskeskuses saime põhjalikku teavet selle kandi looduse eripärast ning Emajõe ajaloolisest tähtsusest kaubateena. Allavoolu kulgemise käigus sai julgemaid reisijaid parema ülevaate võimaldamiseks masti tippu vintsitud. Peale õhtust supelungi ja kalastamist jäime Emajõele ööbima. Mõnus vesimündi lõhn täitis sõõrmeid ja tõi magusa une. Osavamatel öistel kalastajatel õnnestus hankida hauge. Nad ei varjanud oma saaki, vaid kõlistasid kõigi magajate rõõmuks valjult laevakella.
Kolkja Sadama Hirm meie dessandil maabuda ei lubanud, seega vedasid mehed rinnuni vees sumbates nagu muistsed burlakid kunagi lodja pilliroo vahele kalda ligi ja sealt ära. Sibula- ja kalarestorani maitsev koharoog viis peaaegu keele alla ning vanausuliste elu ja kombed said muuseumi külastamise järel veidi arusaadavamaks.
Maismaa kohale kogunenud piksepilved pakkusid toredat vaatemängu, kuid elunautijaid nad segama ei tulnud. Järvel puhus mõnus tuuleke, lodja uhke puri tõmmati masti. Enne Piirissaart visati ankur vette, et järgmise päeva ahvenauhhaa kindlustatud oleks. Näkkas hästi.
Kaunis suveilm jätkus nagu ka mõnusad kalamehejutud, mille järjepideva vestmise eest seisid head Nupu 1 ja Nupu 2. Lõunaks oli valminud vägev ahvenauhhaa. Mõned asusid meisterdama pilliroost vilepille, mõni lebotas võrkkiiges ja meel oli pisut kurb, et reis läbi saab. Kuid ega kogetud elamused mälust niipea ei kustu.
Suurimad tänud korraldajatele ja headele reisikaaslastele!
Ulvi Mehiste