Vaigla Adolf kõnd uulidsa pääl, inemise piätäse tedä, timä sais, pidä nigu loengut müüdäminnen, kaardikepis pruuk sirmi, et midägi näüdädä – nigu Sokrates, mäletedäs Räpinäl suurt aiandusõ oppajat, kink 100. sünnüaastapäävä puhul om Räpinäl Vaigla-aastak.
Määne oll’ miis, kink käest sai 70 aasta joosul aiapidämise-tarkuisi päält 5000 inemise, kiä lei hulga tsireli-, jürjeni- ja muid kasvusortõ ja tekk’ tuuga Räpinäst Eesti aiandusõ pääliina, püüdsevä Räpinä muusõumi tüütäjä tsipakõsõ rahvalõ tutvas tetä.
«Ilu ja kasu kävevä timä jaos kõgõ kuun,» kõnõl’ muusõumioppaja Kivistigu Vaike. «Ku Vaigla oll’ teismeline, sõs tekk’ tä koton Tartomaal Elistvere vallan Kivi talon uma lilliaia. A et oll’ perämäne lats perekunnan, sõs pidi kandma vanõmbidõ velli väikses jäänüid rõivit. Esä es anna rahha vahtsidõ rõividõ jaos muido vällä, ütel’, et raha tulõ tüüga tiini. Nii kasvat’ Vaigla Adolf varahast kapstast, sai osta hammõ ja saapa.»
Et kapstaäri läts’ häste, härgüt’ Vaigla tuud Võromaalõ är tullõn tõisigi tegemä: nii Väimälä põllutüü- ja kar’atallitajidõ koolin, kon tä 1930–36 aidnik oll’, ku edesi Räpinäl. «Nii mitmõgi Räpinä inemise omma ehitänü uma maja varahadsõ kapsta müügist saadu raha iist – Leningraadi turulõ viidi ju!» muhel’ Kivistigu Vaike.
Väimälä aig oll’ Vaiglalõ rassõ aig, selle et koolijuhataja Kitzbergi Piitre (kirämehe Kitzbergi Augusti velepoig) oll’ rassõ inemine. Vaigla tekk’ joba tuudaigu lillisäädit, vanikit ja lillipuntõ sünnüpäävälatsilõ.
«Ku Kitzbergi Piitrel oll’ vaia puhtilõ minnä, sõs tä ütel’ Vaiglalõ kell 12 üüse, et tii mullõ kelläs neläs valmis, sõs ma lää rongi pääle ja võta üteh!» tiidse Kivistigu Vaike kõnõlda.
Koolijuht nõudsõ aidnigu käest kooliaia kõvva valvmist, et varga saaki es saanu. Aiasaaki käve Vaigla Võro turu pääl möömän. «Vaigla käve esi hummogu lette vaihõl, kai hindu ja kujond’ hindä ummi,» selet’ Kivistigu Vaike. «Täl oll’ valgõ kitli säläh, kässi mõsksõ häste. Puulpäävä saiva viimädse ostja kauba pääle ilma rahalda lillipundi. Tuu viie aastaga, mis tä Väimälä kaubaga Võro turu pääl käve, kasvat’ tä tulu viiekõrdsõs.»
1936. aastagal tull’ Vaigla Räpinä aianduskooli aidnik-meistris. Tä oll’ silmäpaistva pruuvja-sordiluuja, kõgõ inämb pühändünü tsirelide pääle. «Vaigla hindä nimeline sort om ‘Kivi Ats’, kuna tä oll’ Kivi talost,» selet’ Kivistigu Vaike. «Keväjide häitsese muusõumi aknidõ all ka latsi ja latsõlatsi perrä pantuidõ nimmiga ‘Leenu’, ‘Silja’, ‘Martin… Tä pühänd’ tsirelisortõ ka umilõ esieräliidsile lemmikile: ‘Silvi Vrait’, ‘Elsa Maasik’.»
Viil lei Vaigla suurõ himoga vahtsit jürjenisortõ. Esieränis miildü tälle valgõ jürjen: selle et noid näkk’ ka pümmen. «Olõ-i vast üttegi aiandusainõt, midä Vaigla es oppa,» märgüt’ Kivistigu Vaike. «Seo aastatuhandõ algusõni oll’ iks Vaigla aig Räpinäl. Tedä imehtelti ja võhlitsõdi. Pahandõdi, selle et tä nõudsõ opilaisi käest väega pall’o.»
Vaigla opilanõ Vaino Maie mäletäs, et kõgõ tähtsämbä olli Vaigla jaos õigõ tüüvõttõ ja noid opas’ tä rangõlõ. «Ütskõrd tull’ kollektsiooniaida kontrolma, kuis opilasõ maad kaibva,» kõnõl’ Maie. «Ütel’, et kae, mu tütremiis võtt maa vigla pääle ja raputas nii, et higipull otsa iih… A ma, ligi ütsäkümnene miis, vaoda vigla mulda, lüü kummalõ, mats pääle ja kõik!»
«A käe olli täl kõgõ väega puhta ja hoolitsõdu,» ütel’ Kivistigu Vaike. «Tä ütel’, et käe tulõ seebiga kokko tõmmada ja küüdsealodsõ kah siipi täüs panda, sõs ei lää nuu mustas. Küüdseviil oll’ kah kõgõ ligi.»
«Nii esieräline inemine oll’! Üts Vaigla om 100 aasta joosul nigu Keres vai Veerpalu!» kitt’ Vaino Maie.
Harju Ülle, Uma Leht