Lõõdsamänguhuviliidsi om vanalõ Võromaalõ nii hulga tegünü, et om peris murõ, kost mängmises pilli saia. Võrokõisi rahvuspilli jo poodist osta-i: hää om, ku om vana pill, midä kannatas kõrda tetä, vahtsõt pilli piät meistri käest aasta otsa uutma ja sõs tuu iist päält 3000 euro (50 000 krooni ümbre) vällä käümä.
Haani lõõdsamiis ja lõõdsaoppaja Noormaa Tarmo näüdäs’ uhkõlõ ilda aigu kõrda saanut hääd lõõdsapilli, minka mäng timä opilanõ.
«Saimi taa pilli Tsoorust, pääle om kirotõt: 1914, Osvald Vaab. Timä oll’ lõõdsameistri Teppo Augusti opilanõ, tekk’ kos’osit ja muud tüüd Teppolõ. Teppo pandsõ pillile helü sisse,» kõnõl’ Tarmo. «Pill oll’ Võromaal tsõõritanu, Sarniti Kalju tekk’ toolõ 1980. aasta ümbre vahtsõ lõõdsa, a es mõista sõs viil õigit lõõtsu tetä. Tekk’ karmoška lõõdsa: hoobis tõistmuudu oll’, kangõ, taad pilli oll’ kehvä mängi, rassõ oll’ hellü kätte saia.»
Nii veigi Tarmo pilli vana meistri Ruusamäe Elmari kätte, et tuu seolõ vahtsõ lõõdsa tennü. Elmar om üts kolmõst meistrist, kiä säänest tüüd mõist tetä. Pilli kõrdategemist tugõsi Kultuurkapitaal ja Eesti rahvuskultuuri fond.
«Harinu asi, a vaiva näi pall’o külh: vahtsõ pleki ja… Tohutu tüü!» selet’ Ruusamäe Elmar. «Nii katõ kuu ümbre võtt’ aigu. A es taha perrä kah anda. Teppo kadonu ütel’, et Vaab oll’ timä hää opilanõ ja tuu oll’ väega kõrrah, ilosa kõlaga pill. Tartese Heino kah avit’ viil, plekke ragi! A nüüt om illos pill kah!»
Tõsõs kõvas lõõdsameistris om saanu Sabõrna miis Tartese Heino, kiä varramba õnnõ lõõtsa mänì, a no ka pille kõrda ja vahtsit tege. Timä man uut kõrdategemist terve virn vanno pillikos’osit.
Ku pilliumanik väega mängi taht, a rahha sukugi olõ-i, sõs om hallõ süämega Heino mõnõ pilli ka ilma rahalda kõrda tennü: «Mul naas’ ütest mehest hallõ, vahedi pillil helü är – saa inemine jäl mängmä, noh!» sellet’ meistri.
Tartese Heino hindas, et Teppo-tüüpi lõõdsapille või olla alalõ 400–500 ümbre. Umal aol oll’ lõõdsameistrit küländ hulga, vana Teppo esi tekk’ joba 100–200 lõõtsa ja täl oll’ ka mitmit opilaisi.
«A ku pilli ostma lääti, võtkõ as’atundja üten, kes tund är, kas pillist saa asja vai ei,» hoiat’ Heino. Selle et mõni pill kõlbas siski õnnõ kapiotsa ehtmä, meistri tuud inämb kõrda saa-i. «Kõgõ parõmb om laskõ tetä muidoki vahtsõnõ pill, pidä õhku ja kõik,» ütel’ Tartese Heino. Ku tahat vahtsõt pilli saia, panõt hinnäst Tartese Heino mano järekõrda ja nakkat rahha korjama. Järekõrd om poolõst aastast aastani.
Tartese Heino pilli masva 3000 euro ümbre, a tuu ei tähendä, et tuu tüü meistri rikkas tennü. Lõõtspilli ehitämine om keerolinõ: egäl lõõtsal om 2300 juppi: nupu, keele, nagla, raami. Et kõik nii kokko säädi, et nä ütstõsõga klapma ja pill lõpus mängmä naanu, võtt väega hulga aigu.
Lõõts om pensionisammas
A lõõdsa ala raha pandminõ tasus hinnäst är: ku auto väärtüs nakkas päält ostmist sadama, sõs pilli väärtüs nõsõs. Nii Tartese Heino ku Noormaa Tarmo ütlese, et pill lätt sissemängmisega kõrrast parõmbas. «Mõni korjas pensionisambahe, mõni korjas pilli sisse,» muhelõs Noormaa Tarmo.
Tartese Heino naas’ lõõdsapille tegemä mõnõ aastaga iist ja om näid joba 22 tükkü tennü. Huviliidsi puudust olõ-i: näütüses timahavatsõlõ Põlva lõõdsakursusõlõ pand’ hinnäst kirja 42 huvilist.
«Las tulõ viil mõni konkurent – tuu pand minnu kah pingutama, et parõmbidõ tetä!» olnu Tartese Heinol õnnõ hää miil, ku mõni vahtsõnõ inemine viil lõõdsategemise är opp. Üts joba pruuv: Mooste miis Pärnametsa Ivar. Tartes hindas, et tä mõist tuud tüüd joba peris häste.
Kah’os olõ-i Ruusamäe Elmar saanu ummi tarkuisi perrätulõjilõ edesi opada.
«Ma olõ latsõlatsilõ ütelnü, et naakõ tegemä, a nuu ütlese: vanaesä, meil ei olõ närvi!» selet’ lõõdsameistri. «Ja tõtõst piät närvi olõma: miilakminõ taa ei olõ, küländ täpsä tüü. Ma olõ sääne täpsä miis, kõvõrat asja, kõvõrat puuriita kah ei taha kaia! A tohtri ei lupa mul inämb lõõtsu liimi! PVA liim pand käe nahka! Tarto tohtri ütel’, et kirurgikinda ostat, noidõga võit tetä!»
Harju Ülle, Uma Leht