«Ei tiiä, kas vanaimä minnu iks mäletäs, hulk aastit ei olõ nännü…» oll’ Urvastõ kirämiis Contra (Konnula Margus) tsipakõsõ murrõn, ku Sõmmõrpallo Arro Elfriedele küllä sõidimi. A nätäl inne 100. sünnüpäivä tervüt’ vanaimä umma tunnõtut latsõlast suurõ häämeelega.
«Nägemine om kehvä, muidu ei olõ vika, võisi viil tõnõ sada aastat ellä!» kitt’ Elfriede. «Kats kõrd ellä ei saa, ku ellä, sis häste pikält!» 27. vahtsõaastakuu pääväl suur tähtpäiv sõs ollgi.
Contra tegemiisi tiid Elfriede häste: «Tuu minnu väega huvitas! Ku ma tiiä, et tä esines, sis ma kimmähe taha kaia ja kullõlda.» Elfriede tütär Kari Eha (67) ütel’, et saatõsar’a «Elolinõ» ja «Üts tego» kai imä kõik hoolõga är. A et silmänägemine om Elfriedel küländ kehvä, sõs kullõs tä rohkõmb Vikerraadiot ja kitt, et ikäv nakka-i kunagi.
Poliitika huvitas tedä kah. «Ku häste lätt, om hää miil, ku halvastõ, sõs olõ kurb: Eesti iist olõ iks vällän!» kitt’ tä. Elfriede om nännü nellä riigikõrda ja arvas, et kõgõ parõmb oll’ iks edimäne Eesti aig. «Ku Urvastõn ellimi, isetegevust teimi. Sääl oll’ tuu Siiriusõ selts, ehitimi Siiriusõ seldsimaja, sääl peeti pitõ, rahvas käve pidul iks. Kõgõ ilusamb aig!»
Timä latsõpõlvõkodo oll’ Uhtjärve perve pääl. Talo nimi oll’ Aade, väiku üte-hobõsõ-kotus. A tuugi es olõ Elfriede vanõmbidõ (Saarõ Karl ja Karoline) uma, pere oll’ sääl rentnigus. Ka imä elli peris vanas: 89aastadsõs. Esä tuuvasta kuuli sõs, ku Elfriede oll’ 14.
Uma mehe Arnoldiga sai Elfriede kuun ellä 43 aastakka. «Viis saimi umma last ja kats oll’ mehe last,» selet’ tä. Mehe latsõ omma Ahto ja Maret, mõlõmba uma Eha, Juta, Mati, Evi ja Raivo. «Mul omma hää ja targa latsõ!» ütel’ Elfriede uhkusõga. «Koolin kävevä, sõs olli iks targõmbidõ siän, mul oll’ hää miil.» Noorõmb poig Raivo sai kittüsekirä eski kroonust. Elfriedel om 16 latsõlast ja 28 latsõlatsõlast.
Elfriede eläs perämädse kümme aastat tütre Eha man. Ütel’, et Eha kand timä iist väega häste huult, et puudust täl millestki ei olõ ja muud tälle tetä ei jääki, ku vaihõpääl mõni annom mõskõ.
Pikä elo oppus: tii tüüd!
«Tii tüüd õnnõ, kül sis tervüs tulõ!» oll’ Elfriedel üteldä oppus pikä elo elämises. «Mis ma iks esi tennü olõ – mis muud, ku tüüd! Nii ku kõndma naksi, naksi tüüd tegemä! Tsiakar’an ja…» Viina ja suitsu olõ-i tä kunagi pruuknu: «Opsõ väega noorõlt lugõma ja loi, midä kõkkõ halva suidsutegemine ja juuminõ tegevä.» Sporditegemise kotsilõ arvas’ tä: «Tüü om eski sport!»
Ku kolhoosi tetti, naas’ Elfriede tsialaudan tüüd tegemä. Umma tervüst tä kolhoositüüga nahka es panõ, nigu pall’o tõsõ. Tä ütel’, et seoniaoni om tervüs häste vasta pidänü: koskilt ei valuda, tohtri man ei olõ õigõlõ käünüki, õnnõ hulga aastidõ iist silmätohtri man.
Umal aol oll’ Elfriede kõva käsitüütegijä olnu, kudi esi eski kangit. Eha ütel’, et imä oll’ virk umblõja: ummõl’ kõigilõ säitsmele latsõlõ rõiva sälgä.
Contra lugõmisõ-himo sai vanaimä mant huugu
Ka raamatit miildü Elfriedele väega lukõ, lugi joba 5–6aastadsõst pääle. Contra kõnõl’, et sai lugõmisõ-himolõ Liinamäe vanaimä mant huugu mano: «Mäletä, et üts tarõ oll’ raamatit täüs, ma olligi põhilidsõlt sääl tarõn, loi raamatit. Ja üts põnnõv asi om vanaimä mant meelen: täl oll’ võlss kiirusõga vanaaignõ plaat, ku pandsõt õigõ kibõhusõga käümä, tekk’ üäääüü… Tuu mullõ umbõlõ miildü! Mul oll’gi Liinamäe vanaimä – ma vast es tiiäki sõs, et tä nimi Elfriede om – ja tõnõ oll’ lihtsäle vanaimä, selle et tä es elä pikält kongi!»
Elfridel oll’ iks kats lehmä ja kats tsika, mõnikõrd eski kolm, mälet’ Eha. «Lambit oll’ terve unik. Imä pidi lehmä viil 90aastadsõlt! Imä oll’ tuudaigu iks häste kõva mutt, ma ütle!» kitt’ tä.
Umalõ 100. juubõlilõ Elfriede kedägi eräle kutsma ei nakka: «Kõik, kes tulõva, võta vasta, mis sääl viil!» muhel’ tä.
Harju Ülle, Umaleht