Sulev Valner,
ajakirjanik
Kui selgus, et Eesti riik on keskmise korralikkusega suutnud oma kulud tuludega peaaegu tasakaalus hoida ja sellega pälvinud loa võtta kasutusele euro, siis hõisati nii, nagu oleks poliitikud eesotsas rahandusministriga mingi enneolematu saavutusega hakkama saanud.
Ei noh, tubli muidugi, et euroasja vussi ei keeratud ja suuresti iseenda varasemaid vigu parandades suutsid poliitikud riigi kulutused ikka õigeks ajaks piisavalt kokku tõmmata.
Sellega võrreldes on nüüd Eesti kool saanud hakkama palju kordi suurema saavutusega, kui ülemaailmse PISA uuringu põhjal oli meie põhikooli lõpuklassi õpilaste keskmine tase funktsionaalses lugemisoskuses üks maailma parimaid. Eriti hinnatavaks teeb selle tulemuse, et tegu on just nimelt kõigi Eesti koolide tugeva ühtlase keskmise tasemega.
Piltlikult võib öelda, et selle tulemuse järgi on pea iga meie väike maakoha põhikool, mitte ainult mõned paljukiidetud linna „eliitkoolid“, potentsiaalselt Euroopa viie parima koolisüsteemi tasemel. Ehk positsioonil, kuhu peaminister lubas kunagi viia Eesti majanduse.
Huvitav, kas ainult mulle tundub nii, et me millegipärast ei näe selle saavutuse väärilist ühiskondlikku reaktsiooni? On mingi väike mokaotsast tunnistamine, et pole paha jah. Ja ongi kõik.
Tegelikult peaks igaüks meist minema koos oma lapsega kooli ja koolmeistritel tunnustavalt kätt suruma. Või naisõpetajale lilli viima. Ja õpetajate tuppa võiks ei-tea-kust tekkida mõni üllatustort. Sest nad on oma aastatepikkuse tööga seda tunnustust väärt.
Eesti kõik tuhanded põhikoolide õpetajad nii maal kui linnas, koolijuhid ja ka omavalitsused, kes neid koole on jõudumööda ülal pidanud ja toetanud – see on teie ühine suur saavutus.
Seda enam võin ma nagu kõik teisedki lapsevanemad nüüd täiesti rahulikult võtta seda, et minu laps käib ka ühes väikeses maakoolis. Pole mingit põhjust arvata, et põhiharidus, mis ühest keskmisest Eesti maakoolist saab, oleks kuidagi kehv ja alla Eesti või ka Euroopa keskmise. Pigem ikka vastupidi.