-
Keraamik Sirje Rump Uusvada külas. Foto: Ahto Raudoja Selle tumeda juuksepahmakaga, pruunide ülisäravate silmadega naerusuise Uusvadasse elama tulnud keraamiku Sirje rõõmsameelsus võtab lihtsalt õhku ahmima – ta on endale Setomaale rajanud kodu, töökoha ja imedemaa, kus täituvad unistused.
- Kust sa üldse pärit oled, Sirje?
- Ma tulin Setomaale suure veoautoga Tartust. Ema poolt on mul suguselts Saverna kandist, isa poolt Tartust.
- Elad praegu Setomaal Uusvada külas. Miks sa just sinna elama läksid?
- Mul oli üks unistus – maale elama ja oma kunstiateljee-töökoda kodus. Ühel hetkel tundus, et nüüd on õige aeg. Alustasin majaotsinguid ikka Tartu ümber, aga ring läks järjest suuremaks ja rohkem lõuna poole, kuni aasta pärast leidsin ennast Uusvada külas. Sellele aitasid kaasa ka mu kallid sõbrad, kes Setomaalt pärit on. Muidugi ka aidauks ja suur vene ahi keset tuba, mis lausa kutsusid mind sinna majja elama.
- Millist tähelepanu sa oma lähedastelt pälvisid, kui teatasid, et lähed nüüd Setomaale elama?
- Mu isa lubas mulle kohe, et kui tüdinen sellest perifeeriast, siis üks maja on mul tsivilisatisoonis ootamas. See maja ootab ikka veel seal. Aga mu sõbrad kergitasid vuntsi, olid rõõmsad ja tervitasid mu ideed. Miks? Sest meil on siin väga lõbus, kui nad mulle külla tulevad. Avastame koos uusi paiku ja inimesi siin Setomaal.
- Kuidas sind Setomaal vastu võeti?
- Mul on siin ülitore naaber Ode, tema tutvustas mind külarahvale. Kõik on väga sõbralikud. Ode on mul nagu seletav sõnaraamat: kui ma millestki aru ei saa, siis koputan tema uksele ja ta tõlgib mulle, tulnukale.
- Mis suhe sul selle seto keelega siis on, et sulle, „tulnukale”, tõlkida tuleb?
- Kuna mul oli juba lapsepõlvest mingi kokkupuude Põlvamaa keelega ja võru keelega, siis sain ikka enam-vähem aru. Nüüd, mil olen siin seitse aastat seda keelt kuulnud, suudan juba moodustada setokeelseid lauseid. Vahel ma isegi mõtlen seto keeles, aga minu kõne on kohmakas ja ei tule loomulikult välja. Eelistan ikka rääkida, mitte seto keelt purssida.
- Sirje, sa oled rääkinud põnevaid lugusid elust piiri ääres.
- Jah. Mul on üks välikemps ukseauguga ehk siis vaatega Vene piiri poole, kuhu on linnulennul umbes 1 km. Ilus lagendik, taamal mets. Kui seal mõtliku moega istuda, siis läheb ikka fantaasia lendu, umbes nagu lapsepõlve Vene sõjafilmides, kui künka tagant roomab välja tank. Aga see on lihtsalt rikutud fantaasia vili. Tegelikult juhtus ükskord selline nali, et Meremäe noorteka lapsed seletasid mulle, enad nägid täna neegreid. Ma siis küsisin vastu: kus? Nemad siis, et siin, Meremäel, tulid jalgsi Vinski poolt ja küsisid vigases inglise keeles, kuspool Tallinn on. Aga ükskord oli veel seesugune lugu. Mul läks sauna juures kuusehekk põlema ja kartuses, et hekiga koos võib ka saun minna, helistasin ma häirekeskusesse. Minult küsiti, kus ma asun. Kui kuuldi, et Uusvada külas, siis kostis mu kõrvu naerupahvakas ja dispetšer teatas mulle: „ Niisugust küla küll olemas ei ole?!“ Jaurasin temaga seal ikka paar minutit, et on küll, ei ole, on, ei ole. Täielik huumor. Aga saun jäi alles. Järelikult ikka on Uusvada küla olemas.
- Muide, mida sa enne Setomaad tegid?
- Ma nühkisin 23 aastat koolipinki, peaaegu pääsesin töötegemisest. Natuke siin ja natuke seal, aga ei mingit püsitööd. Kui õpingud lõppesid, siis hakkasin tasapisi kunstnikuna ja käsitöölisena endale väljundit otsima.
- Sa oled Itaalias õppinud ühte keraamikatehnikat, mille kohta on lausa öeldud, et oled Eestis ainuke, kes seda ka praktiseerib.
- Õppisin Itaalias armsas linnakeses nimega Urbino keraamikatehnikat nimega majoolika. Majoolika on neil seal nagu mingi teadusharu. Tehniliselt tähendab see valgele tinaglasuurile maalitud dekoreeringuga keraamikat. Et normaalne inimene ka aru saaks – valge taldrik, lilled peal. Ma teen neid maalitud dekoreeringuid praegu ainult tellimustööna, enne Setumaale tulekut tegelesin sellega rohkem. See pole laadakaup, töö on aeganõudev ja teoste hind seetõttu ka kõrge.
- Praegu tegutsen põhiliselt Uusvada Potiseto keraamikaateljees. Teen igasuguseid asju seal: maalin, voolin, joonistan, lõikan ja kleebin ka, kui vaja. Käin laatadel ka oma käsitööd müümas. Kunagi tegin oma sõpradele kingitusteks väikseid voolitud loomakesi. Need hakkasid minult neid muudkui juurde tellima, nii hakkasingi neid rohkem tegema, nii et jätkus ka laatadel müümiseks. Hea väike asi taskusse pista. Nüüd käingi, loomakari kastis, ühelt laadalt teisele. Ja mul on ka palju huvilisi, kes tahavad tulla ateljeesse neid loomi ise voolima või värvima.
- Kuidas üldse inimestel on suhtumine savisse? Tänapäeva steriilses maailmas kardetakse äkki käekesi väga ära määrida?
- Sul võib olla õigus selle kätemäärimise osas. Kui annan valida, et kas savist voolida või maalida, siis tihti valitakse just maalimine. Pintslivars annab väikese distantsi vist. Aga kui juba käed savised on, siis tuleb nagu Vändrast saelaudu neid kunstiteoseid.
- Miks sa just oma koju saviateljeed tahtsid?
- Põhiliselt vajadus sunnib seda tegema. Siin pole töökohti just jalaga segada ja kuskil tööl käimine kellast kellani pole minu unistus. Kunstniku või käsitöölise seisus annab siiski mõningase sõltumatuse. Me saime keraamikaateljee ehituseks MTÜga Uusvada Potiseto toetust Setomaa arenguprogrammist. See oli suureks abiks. Ateljees on nüüd kanalisatsioon ja veevarustus, samuti uus elektrisüsteem jms.
- Mis lugu selle MTÜga Uusvada Potiseto on?
- MTÜ üks tegevus on Setomaa traditsioonilise keraamika tegemise taaselustamine. Potisetode kausid on ju üle Eesti tuntud ja nõutud. Tahaks sellega nüüd tegelema hakata. Mul on vaja uuesti treima õppida, sest koolis õpitu on juba meelest läinud, täpsemalt käest kadunud.
- Kui sa Setomaale kolisid, olid algul Meremäel noorsootöötaja. Kuidas siis äkki selle töö peale sattusid?
- Meremäele noorsootöötajaks sattusin endalegi märkamatult. Alguses olin kunstiringi juhendaja. Meremäe savipidu korraldades tutvusin kohalike noortega, nii see läks. Tegime noortega EASi toel fotonäituse „Piirideta Setomaa”, kogusime vanu pilte Setomaa inimestest ja paikadest, Lasime need retušeerida ja printida. Seda näitust saab praegu vaadata Setomaa turismitalus. Sellele projektile järgnes „Kõnõlõv pildiraamat“. Kasutatud on neidsamu pilte, aga lisatud on ka neid lahti seletavad tekstid ja CD-plaat, millel Setomaa inimesed kõnelevad jutte Setomaast ja seto kommetest ja ka oma mälestustest.
- Mis su tulevikuplaanid on?
- Vahest on tulevikus aega ka majoolikat maalida. See pole küll mingi lõppeesmärk, iga päev on sada uut suurt või väikest ideed. Mul on õnneks üks märkmik, sinna panen mõtted aeg-ajalt kirja ja joonistan üles, muidu ununevad ära. Mulle meeldib unistada, aga ma pole suurem asi käimatõmbaja, pean enne veidi hoogu võtma ja samme lugema, natuke mõõtma ja siis läheb asi ise käima. Praegu mul käib siin elu esimene õuna-rosinavein. See on üks selle sügise projekt
Autor: Mirjam Nutov