Eesti Päevalehe ajakirjanik ja tuntud ugrimugri eestkõneleja Rein Sikk esines eile Võrumaal Väimelas kodanikuühiskonna konverentsil „Ise teemegi ära?“ Pärast ettekannet „Kas ja miks on ajakirjandus must ja karvane“ sundisime ajakirjaniku seekord vastaja rolli.
Rein Sikk, kahtlaselt palju võib sind kohata nii Võrumaal kui ka teistes maapiirkondades. Milles asi? Kas Tallinna toimetuses juba imelikult ei vaadata?
Mul pole elu sees Tallinnas üheski toimetuses oma lauda olnud. Ma olengi maalt. Ma läksin pärast ülikooli lõpetamist tööle Kadrinasse. Töölaud on mul kogu aeg Rakveres olnud ja umbes kahe kvartali piires asukohta vahetanud, oli see siis Virumaa Teatajas või kunagises Rahva Hääles. Maainimene läheb tõnts-tõnts Tallinna toimetusse ja küsib, kas siia lauanurgale saab oma läpakaga tulla.
Ütlesid konverentsil, et oled oma toimetuses vaat et ainus hull, kes vaatab väljapoole Tallinnat. Millest see tuleb, et Tallinnas ei suudeta näha, et Eestis on ka teisi piirkondi?
Aga oma kodu on kõigile kõige tähtsam. Ma olen ise täiesti teadlikult selle valiku teinud. Algul mind vaadati ka väheke imelikult, et kui ma olin ülikooli lõpetanud, oleksin saanud raadios või teles koha, aga mina läksin Kadrinasse. Ma olin pealinna poiss. See oli niivõrd põnev ja huvitav hakata külaühiskonnast aru saama, kuigi Kadrina pole ka mingi klassikaline küla.
Teine asi on praegu see, et pealinnas, kus on toimetus kontsentreeritud ühte kohta, on ajakirjandust odavam teha. Raha ei ole praegu eriti kusagil. Au ja kuulsus rahvusringhäälingule, kes peab oma kontoreid väljaspool Tallinna. See on ju märksa kallim. Minagi kasutan üksinda autot, telefoni, sideliini, mida mujal omavahel jagatakse.
Kuidas sa kõike jõuad? Jõuad Võrumaale, jõuad Hiiumaale, jõuad Lätti, selle kõrvalt kirjutada veel ugrimugri raamatut ja soome-ugri maidki külastada.
Lihtsalt tuleb jõuda. Siis, kui ma olin Virumaa Teataja peatoimetaja ja olin sunnitud päevade kaupa istuma klaasist kapis, oli mul teinekord lausa füüsiliselt paha. Mulle meeldib liikuda, toredate säravate silmadega inimestega suhelda. Sellest ma jõudu ammutangi. Inimesed on tegelikult seal, kus linnapiir lõpeb, märksa rohkem avali ja suhtlemisaldid. Aga ma nii palju ei vastandaks ka, sest ma kirjutan ka väga palju artikleid Tallinnast.
Kadrinast kirjutad Tallinna lugusid?
Ma käin vahepeal Tallinnas ka. Tallinnas on nii huvitav käia. Küla on minu jaoks tavaline asi. Enam-vähem korra nädalas olen ikka Tallinnas.
Mis Tallinnas huvitavat toimub? Miks sinna massiliselt minnakse?
Igal pool on huvitav. Inimesi tuleb vaadata. Inimesed on igal pool huvitavad. Tuleb leida endale mingisugune väikene aeg ja vaadata, millised need inimesed on. Pole mõtet nüüd nii vastandada, et kõik maainimesed on head ja tallinlased halvad. See mõtlemine on inimeses endas kinni, et kuhu ta selle piiri enda jaoks tõmbab.
Ugrimugri raamat sündiski sellest, et ma mingil momendil lihtsalt leidsin, et see Eesti ja eestluse piir jäi minu jaoks natukene liiga väikseks. Läksin sammukese kaugemale. See on see sama, miks ma vahepeal hästi hoolega venelastega tegelesin. Ma saan rikkamaks, kui kohtan teisi huvitavaid inimesi ja suudan lugejale ka midagi selle kohta öelda. Siis ma olen jõle õnnelik selle üle.
Kumb sind rohkem huvitab, kas see, et saad uudist levitada või et saad üha huvitavamate inimestega kohtuda?
Need käivad üksteisega koos nagu särk ja saabas. Teine asi on see, et ma võib-olla ei ole enam nii tüüpiline uudisekeskne mõtleja. Pigem on minu elust arusaamine see, et igal ajahetkel on Eesti vabariigis kirjutamata umbes üks miljon väga head lugu. Sellepärast, et iga inimese elus on juhtunud vähemalt üks nii pööraselt põnev asi, mida võiks ja peaks reporter teistele rääkima. Kui me neid lugusid üles ei leia, siis see on meie, reporterite, süü. Kui sa saad inimesega kokku, siis tegelikult on ju see lugu olemas, aga kas mul on aega, tahtmist ja oskust viia inimene nii kaugele, et ta mulle selle loo ära räägib? See nõuab ka usaldust.
Miks Eesti Päevalehes külauudised hääbusid?
Ma arvan, et puudus ühelt poolt kriitiline mass lugejaid, teiselt poolt tuli peale masu, mis tähendas leheruumi kokkutõmbamist. Ma ei saanud külauudiste tegijatele enam maksta uudiste eest. Aga kuna maailm ei salli tühja kohta ja kõigil ideedel on komme mingil hetkel ellu ärgata teistmoodi, siis nüüd nad on ärganud kahte moodi. Üks on kylauudis.ee portaal ja teine eestielu.ee, mis lahendab paljuski ära selle probleemi, et inimesed väljaspool valda ei saagi lugeda, mis vallas toimub. Praegu oleneb tõesti lugejaist endist, kas nad tulevad kaasa või mitte.
Mida kylauudis.ee portaalist arvad?
Arvan hästi ja iga päev vähemalt korra leian aega portaalis käia.
Milliste külaasjadega ise tegeled?
Kadrina saunaklubi on minu aktiivseim külategevus. Mis me seal teeme? Saunas käime. Nagu toredad eestimaised asjad ikka, algas see suurest pahandusest. Vald tahtis sauna kinni panna, mehed panid seljad kokku. Praegu oleme vallaga ühes paadis. Meil on MTÜ, mis lõpetas just miljonikroonise sauna välisremondi. Nüüd me taotleme raha sauna siseremondi jaoks.
Täna oli Agu Laiusega Kodanikuühiskonna Sihtkapitalist juttu, kas nemad aitaksid meid Kadrina saunamuuseumi tegemisel, sest meil on väga vahvaid kollektsionääre, kellest saab lugeda mu ugrimugri raamatust ka.
Kõige utoopilisem mõte selle saunaga seoses on see, et kui see nüüd seest ka korda saab, siis on üks kehalise kasvatuse õpetaja täiesti nõus mingi osa kehalise kasvatuse fakultatiivtundidest läbi viima saunas, et noored teaks, kuidas saunas käia. Tõtt öelda toreda duši- ja spaakultuuri juures enam ei teata, kuidas õigesti vihelda.
Käsitöö tunnis peaks õpetama õiget vihta tegema?
Kasvõi seda. Kasvõi see, et kui tublid trennipoisid esimest korda satuvad sauna, et nad ennast seal ära ei tapaks, saun on ju ka koormus südamele.
Peale selle on saunaklubi ka oluline poliitkool. Kui ma 1984. aastal Kadrinasse kolisin, hakkas mind see poliitiline naiivsus, mis oli saunas, teatud määral häirima. Vaatasin, et inimesed on väga manipuleeritavad. Leidsin, et saun on ju selline tore koht, kus Eestimaal on kõik alati olnud võrdsed. Siis sai hakatud sinna ministreid kutsuma. Eks me kõik oleme näinud ajakirjanikena kohtumisi ministritega, mis on üldjuhul üsna õnnetud. Külarahvas sosistab omavahel, küsida ei julge. Aga see kontakt, mis saunalaval tekib, on hoopis teine. Kõik asjad räägitakse ära. Olen öelnud poliitikutele, et te saate väga heaks poliitikuks vaid siis, kui olete Kadrina saunast läbi käinud. Kui kolm meest ajavad sinuga juttu, nõuavad vastuseid väga olulistele küsimustele ja neli meest seda kommenteerivad ja kui ta sealt tuleb auga läbi ja mehed pärast ütlevad, et täitsa normaalne inimene nagu meiegi ja ei valeta ka, see on kõva sõna. Praegu meil tekib isegi väike järjekord valimiste eel neist, kes tahavad sauna tulla. Alla ministri me muuseas ei võta.
Kas tuleb nii välja, et kodanikualgatuslikud asjad sünnivad tihti siis, kui on tekkinud ühine vaenlane?
See on tõeliselt soomeurgrilik. Tegelikult kõik suuremad rahvaliikumised kultuuri keele-meele jaoks tekkisid sellepärast, et need olid pööraselt alla surutud, venestatud. Kuidagi jah, kui on ühtne vaenlase kuju loodud, siis saab asjad tehtud.
Kas mujal nii ei ole?
Ma ei tea, kuidas on see näiteks germaani-romaani rahvastel. Siin soomeugri maailmas me oleme ikkagi individualistid. Siin maailmas on igaühel 10 lahendust, mis peavad olema tingimata teistsugused kui naabri omad. Ühtlane vaenlane on mobiliseeriv. Kui mingil momendil suudetakse see vaenlane unustada, siis on ju asi tore.
Pärast sinu raamatu „Minu ugrimugri“ ilmumist läks kogu soome-ugri temaatika lumepallina veerema. Kas sulle tuli endale see üllatuseks?
Seda ma olen tõesti tähele pannud, kasvõi guugeldades, et asja on märgatud. Ju see sündis arusaamisest, et me oleme teinud küll pööraselt head teadustööd soome-ugri alal, aga me oleme tugeva pühendumise kõrval ära unustanud inimese kui sellise. Mind hakkas tõesti huvitama see, et kui mul on Ivan Petrov, kes võib olla hant, mans või mari, et mis mind seob selle Ivaniga rohkem kui mõne Moskva Ivaniga, kes on slaavlane. Hakkasin seda otsima ja leidma, võib-olla midagi leidsin. Minu jaoks on kõige toredam see, kui inimesed ütlevad, et nende maailmapilt on muutunud avaramaks. Soome-ugri õpetamist koolides võiks täiesti korraldada inimeste kaudu. Meil on Eestis ju palju soomeugrilasi, kes räägivad ilusat eesti keelt. Võiks kutsuda kedagi külla rääkima.
Käisid eile [kolmapäeval] Võrumaal kitsi jagamas? Milles oli asi?
Külauudistes on asi. Külauudised kirjutasid Heiferi programmist. Otsisin need Heiferi toredad inimesed üles. Minu meelest on see nii tore mõte, et saad tasuta kitse ja kolme aasta pärast annad tema järeltulija järgmisele edasi. Parasjagu oli tõesti juhtunud selline tore asi, et Sänna kultuurimõis sai endale Tõrva tagant kitsed. Käisime neid transportimas. Hommikul Kadrinast sõitma hakates kohe naersin, et Sikk läheb kitsekarja.
Milline on järgmine küla, kuhu oled teel oma pastaka, märkmiku ja diktofoniga?
Tont seda teab. Kogu aeg on mul 10-15 asja ees. Neid asjaolusid, millest kõik see sõltub, on nii palju: mis on Eestis aktuaalne, kas selle loo jaoks on ruumi, kas mul on auto korras jne. Seda ma tõesti tihti otsustan alles sama päeva hommikul.
Ma ei ole enam püstolreporter. Selleks, et asjade käigust aru saada, ei pea olema esimesena kohal. Me ei jõua võidu joosta niikunii internetiga, sotsiaalmeediaga, kuhu need uudised jõuavad varem. See võib olla lihtsalt oma laiskuse õigustamine.
Mina olen selline inimene, kes õhtul kontorist väljudes lülitab oma mobiiltelefoni välja. Kellel on mind väga vaja kätte saada, see leiab üles mu kodutelefoni. Sellepärast ma oma mobiiltelefoni numbrit hästi avalikult ka levitan, et oskan hoida oma privaatsust. Kõik võivad mulle helistada: 501 2487.
Küsis Elina Kononenko.