Sulev Valner,
ajakirjanik
Uskumatu, kui mitu korda järjest oskab mõni erakond ise endale jalga tulistada. Kõigepealt Villu Reiljani lõputud kohtusaagad, siis saamatuks osutunud poistebänd eesotsas Karel Rüütliga ja nüüd siis uus ja veelgi hullem juhtimiskriis.
Olin üks neist, kes ka veel pärast kevadist segadust ja pereheitmist arvas, et kõigest hoolimata on vara Rahvaliitu lõplikult maha kanda. Et kui nad end korralikult kokku võtavad ja suudavad kõigest hoolimata esitleda ennast kui ainsat traditsioonilist maainimeste parteid, kes nüüd saanud uuenenud ja senisest parema juhtkonna, siis võib ikkagi täitsa võimalik olla ka Riigikogu valimiskünnise ületamine. Sest paljud maainimesed tegelikult tahavad, et keegi Toompeal otseselt neid esindaks. Seda muljet luua vanad rahvaliitlased eesotsas Arnold Rüütli ja teistega kahtlemata oskasid.
Tänaseks on jäänud küll ainult imele loota, mis neid võiks eesolevatel valimistel veel päästa. Juhan Aarel parteijuhina võttis vaid paar kuud, et end täiesti auti mängida. Või siis osutus ta ise enda kätega lõksu tõmmatuks, aga väljastpoolt vaadates pole tulemusel suurt vahet.
Minu meelest pole peamure isegi see, kuidas Juhan Aare koos omaenda poolt alles ametisse pandud peasekretäriga omavahelised korruptsiooni- ja ümbrikupalga süüdistused kuidagi ära lahendab. Puhas rinnaesine on plekke täis juba nagunii ja selliste meeste tõsiseltvõetavus sügava kahtluse all. Miks peaks valija neid valima hakkama, kui tal on hulk teisi valikuid ka, kellel samasugust jama kaelas pole?
Veel hullem on aga minu meelest see, et Aare ja tema meeskond (kui tal ikka on üldse olemas mingi oma meeskond) ei saa pihta Rahvaliidu traditsioonilisele olemusele. Keda nad õieti kavatsevad esindada oma jutuga parempoolsest ettevõtlust toetavast poliitikast ja võimalikust koostööst Reformierakonnaga? Vana hea Rahvaliidu valija ja küllap ka suur osa vanu partei liikmeid, kardan, sellist juttu omaks ei võta.
Paistab nii, et parteijuhtide „sisse ostmine“ ei ole ikkagi reeglina kuigi hea mõte. Parem on, kui juht kasvab omade seast välja. Või olgu pealegi vana ja pisut ära tüüdanud, aga ikkagi oma.
Teine partei, kes samaga hädas, on sotsid Jüri Pihliga, kes ju ka partei juhtkonnas väga uue mehena sai kohe esimeheks, aga jõudis kiiresti sattuda väga ebamugava loo sisse seoses niinimetatud riigireetmise kahtlustustega pea- ja välisministri aadressil. Mille järel on sotsid lõhki ja ilmselt enamiku oma potentsiaalist võimaliku kolmanda tõusva jõuna juba maha maganud. Loodetavasti suudavad mõjukad sotsid teha Pihlile peagi mingi sellise ettepaneku, millest too ei saa keelduda ja sedaviisi oma sisetüli lahendada.