Keskkonnaministeeriumi andmebaasis on kirjas Eestis esinevad imetajate võõrliigid, kes tuleks meie loodusest kõrvaldada. Nendeks on kährikkoer, ondatra, mink, maral ja tähnikhirv. Veel on seal kirjas, et kärkikkoer ja mink on meil täielikult kohanenud ja neid võib looduses sageli silmata.
Šaakali kohta, keda on Läänemaal kütitud ja ka veebikaamerast nähtud, pole andmebaasis sõnagi, kuigi nende olemasolu ja sigimine on siin kindel.
Kuidas šaakal Läänemaale sattus ja seal elupaiga leidis, ei oska keegi öelda. Ärevaks teeb aga olukord, et kuigi keskonnateabekeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil tõdes kolmapäeval Aktuaalses Kaameras, et on vähe tõenäoline, et nad levivad üle Eesti, on hiidlastelt vihjeid sarnase looma nägemisest. Need teadaandmised Kõrgessaare valla mailt laekusid jahimeestele juba sügisel, mitte pärast esimese uue liigi isendi küttimist.
Tahes-tahtmata tekib küsimus, kas see on looduses loomulik areng, mis kaasneb kliima muutusega või on keegi teadmatusest või kogemata mõne metsiku lemmiklooma loodusesse lasknud. Visa liigina saab šaakal meil nähtavasti hakkama, aga kas Eestisse ja Hiiumaale on neid tarvis?
Samadel teemadel arutleb sel laupäeval kell 14 algav KUKU raadio saade Ilmaparandaja.
Kuu aega tagasi kirjutasin puukidest ja puugihaigustest, aga see lugu sai ootamatu jätku. Nimelt tuli headelt sõpradelt Saksamaalt sõnum, et borrelioosi raviks võiks katsetada ühe Euroopas levinud taime tinktuuri. Hildegard küsis, et kas meie metsades kasvab selline taim mille ladinakeelne nimi on Dipsacus sylvaticus. Ei kasva, pidin vastama ja pole tal õiget eestikeelset nimegi… siiski, uniohakas on talle nimeks antud.