Vigala on sildade maa ja jõgede maa. Läänemaa sillad olid kevadisel roheliste rattaretkel suurteks huviobjektideks. Üldiselt puudub Raplamaal süsteemne piirkonda tutvustav tegevus. Kriitiline mõtlemine viis selleni, et otsustasime koostada valla kalendri, valla sildadest.
Sillad ja jõed on minu tähelepanu alati köitnud. Jõed olid esimesed looduslikud piirid ja suuremad takistused teelisele, jõe äärde jõudes tuli hoog maha võtta, peatuda. Sillad on osa meie kultuuripärandist, seetõttu tasub neist rääkida. Tänaseks on jõe kui takistuse mõju teelisele kõrvaldatud, samas oleks hea kui silla juurde oleks märgitud jõe nimetus, rääkimata silla nimetustest. Üle jõe sõites ei märgatagi enam sildu. Osa sildu on miljöö-väärtusega ja nende juures tasub peatuda: Konuvere, Kasari, Sipa, Läti. Juhul, kui sild pole muinsuskaitse all, võib tema märgiline tähendus kaduda. Hea näide on Läti silla renoveerimine vanade projektimaterjalide põhjal 2009.aastal.
Suuri sildasid Vigalas ei olnud, liiklemisteed suunati koskede järgi, vastavalt sellele, kust suvel hobuse ja vankriga läbi pääses. Suureks takistuseks liiklemisele oli kevadine jääminek, samuti sügisesed vihmaajad. Jõest üleminekuks kasutati ka palkparvesid. Parvemehe kohustused pandi lähemale talupidajale, näiteks oli parvemees Vati silla juures.
Järgmine samm tuli ujuvsildadega, kohapeal nimetati neid nahksildadeks, talveks tõmmati sillaosad jõest välja. Esimene ja ühtlasi ka suurim paekivist (kohalikust kivist) sild valmis Vigala jõele, just Vigala ja Märjamaa kihelkonna piirile (praegu on sild korralike viitadega märgistatud). Sild valmis Eesti rüütelkonna toel. Ehitusmaterjali vedu toimus Vigala ja Märjamaa talupidajate poolt sundkorras ja tasuta. Lisaks pidi iga talu andma ühe päevatöölise silla ehitusele. Sild valmis aastaga ja läks käiku 1861.a. Märjamaa vald võttis Konuvere silla oma vapimärgiks. Muidugi Vigala sildade nimekirjas peaks olema ka Velise (Tahka) sild. Teatavasti Velise valla maad läksid Märjamaa külge.
Vati sild avati 1884.a, silla raud-detailid toodi Pärnu sadamast hobuveokitega, killavoori aeti kogu Vati valla rahvas. Vati sild oli algusest peale kitsas, ning 1973.a. valmis uus raudbetoonsild. Vati silla raudfermi kasutati asesillana mitmete sildade renoveerimisel Raplamaal. Lõpuks jõudis ferm Põlvamaale maanteemuuseumi.
Alati ei olegi sillad nime saanud. Sageli ületame nimetuid sildasid. Majanduslikult ei olnud Läänemaa jõukas, kuid ehitas uhkeimad ajaloolised sillad. Sildade ehitusel valitseb märkimisväärne töökultuur, nagu ka raudteejaamade ehitusel. Sillad tehti hoolikalt, kindlasti teatud tugevusvaruga. Sillad ehitati peremehetundega. Kõik see kannustas sildasid kalendris jäädvustama.
Vigala valla kalender sündis erainitsiatiivil, poeg Indrek aitas kalendri kujundada trükikõlbulikuks. Esialgu sai 65 kalendrit 1300 elaniku kohta. Algus tehtud, ehk tuleb ka järgmine. Väike kogus tingis hinna. Aga usun, et oma kodupaiga kalender on väärtus ometi.
Olen mõelnud, et ehk saavad kohalikud põhikoolid innustust ja läbivad kevadel jalgratastel kogu sildade vahelise ala. Kodupaika väärtustav kultuur saab alguse meist endist.
Ilusat sildade ületamist!
Jaan Viska, kalendri koostaja
