«Sanna manu oll’ täl käük tettü joba minevä aasta. Poig nakas’ tuld tegemä ja kai, et korsnast suitsu es tulõ, tull’ sanna takast kopramulgust. A mi võtsõmi minevä aasta lumbist timä ossa vällä, kuivatimi är ja kütsemi noidõga sanna – või-olla tä koskilt näkk’,» naard’ Maie.
Majjaj-inseneer sai umma vahtsõt elämist vuntsi ja sannaperemiist mängi nikani ku suurõ riidini. Sõs sõitsõ Maie vahmiil päält pikkä talvõ maalõ keväjäpühhi pidämä.
«Lätsimi kõik kodu, poig tekk’ sannaussõ vallalõ ja ütel’ mu vele kotsilõ: «Kas Märt om pääst ull’ vai: om topnu ahju roovikit, kõik otsa omma välän!»,» sellet’ Maie. «A kai edesi ja ütel’: «Nii, tan om tävvelik pesä!» Sanna aho ala oll’gi tettü pesä: eski põrmandulavva olli iist är tõmmadu. Juusksõmi kaema, pilti tegemä, naarsõmi nigu ulli… A lugu oll’ tragikoomilinõ: samal aol oll’ tettü ju peris kuritüü.»
Maie naas’ perrega sanna man lumbi veeren märgotama, kas tetä vahtsõnõ sann – a sõs tuu majjaj hindä sugulasõ kohalõ ja võtt tuu kah hindäle…
Sõs joudsõ maalõ ka Maie tütär üten väümehega. «Väümiis tekk’ sannaussõ vallalõ ja ütel’, et tulku mi kipõlt kaema, ahjualunõ maka,» kõnõl’ Maie. «Joosõmi kaema: kobras maka rahuligult ahu all! Naas’ sis ruttu hinnäst käändmä ja kattõ sanna ala. A nägimi «peremehe» är!» Loe edasi: Kobras «kütt sanna»!