Luuduskalendri kuts inemiisi kimalaisi otsma

Kas lövväti Võromaalt viil mõnõ Bombus confususe? Foto: Soonõ Villu
Kas lövväti Võromaalt viil mõnõ Bombus confususe? Foto: Soonõ Villu

Luuduskalendri kuts inemiisi kimalaisi otsma ja määrämä, et näide elokotussit teedä saia.

Eestin eläs nii 30 liiki kimalaisi, näid kutsutas mõtsa- ja maamehiläidsis. Hää sitik käü puu- ja köögivilä häitsmit pite ja avitas näid inämb saaki andma panda.

No kimalaisi jääs kõgõ veidembäs: elopaiga häöse ja kihvtipritsmine tapp näid.

Kimalaisi võisi kõgõ inne otsi kodoaiast. Esieränis miildüs näile sääne aid, kon kasus hulga mitmõsugutsit häitsmit.

Vanal Võromaal om luutust esieräliidsi kimalaisi löüdä. Minevä keväjä lõpun püüti Urvastõ kihlkunnast Sõmmõrpalo vallast Pühäjõõ veerest Harjumäelt sääne kimalanõ, määne löüti perämäne kõrd 20 aastakka tagasi.

Tarto sitigatiidläne Soonõ Villu löüdse kimalasõ (ladina k Bombus confusus), mändsel olõ-i eski eestikeelist nimme, kõnõlõmada võrokeelitsest.

Huvilidsõ, kaegõ kimalaisi kotsilõ teedüst www.looduskalender.ee päält.

Uma Leht

Võromaalt löüti haruldanõ kimalanõ

Bombus confusus
Bombus confusus
Urvastõ kihlkunnast Sõmmõrpalo vallast Pühäjõõ veerest Harjumäelt püüti keväjä lõpun sääne kimalanõ, määne löüti perämäne kõrd 20 aastakka tagasi.

«19. lehekuul oll’ Harjumäel keväjäpido. Et veletütre esinemiseni jäi aigu ja varustus oll’ üten, sis hulkõ tsipakõnõ ümbretsõõri, luutsõ sitikit püüdä,» selet’ kimalasõ pääle trehvänü Tarto sitigatiidläne Soonõ Villu. «Mõtsa veerest mändsegi liblikõiõlidsõ päält ma tuu kimalasõ saigi.»

Villu sai kimalasõ-as’atundja Luiga Jaani käest teedä, et säänest sorti kimalast om Eestist varramba löütü õnnõ viis tükkü, kõik Lõuna-Eestist ja perämäne 1993. aastagal.

Löütü kimalanõ (ladina k Bombus confusus) om nii haruldanõ, et tuul eestikeelist nimme olõ-i, kõnõlõmada võrokeelitsest.
Muido eläs Eestin kimalaisi 30 liigi ümbre. Viil kolm liiki om seo haruldasõga pia üttemuudu: musta, pihlõdsõ tagaotsaga. A seol haruldasõl omma silmä esimuudu ja esätsel viil perädü suurõ kah: noid lätt vaia imätside löüdmises. «Kah’os esäst ma es lövvä,» ütel’ Villu.

A tuul keväjäpidol oll’ sitikatiidläsest viil tõistki kõrda api: peldikuhe oll’ uma pesä tennü hüürläne (saksi-mõtsahüürläne, ladina keeli Dolichovespula saxonica, selet’ Soonõ Villu) ja hiidüt’ sääl käüjit. Villu kaksas’ viil alostusõn olnu pesä maaha ja võtt’ imähüürläse hindäga üten.

Harju Ülle, Uma Leht