Kauna Toomas,
Sõmmõrpalu jahimiis
Olõ murrõn, et parhilla tetäs säänest vahtsõt jahisäädüst, mis kõik pää pääle käänd ja Eesti jahindusõ traditsiooni vällä koolõtas.
Ku 2003. aastagal tettü säädüs oll’ jahimehe- ja mõtsaeläjäsõbralik, sõs vahtsõnõ lätt väega mõtsa- ja maaumanigu keskses. Maaumanik ei piä jahimiis olõmagi, a või naada esi uma maa pääl jahti pidämä. Osta hindäle püssä, põmmuta kõik maaha ja tetä viil rahas kah.
Är tahetas häötä jahimaiõ kõrraldamisõ kavva: et siin kandin pidä jahti tuu vai taa jahtkund, või ellä nii- ja niipall’o põtru, tsiku, kitsi. Taa asi om aastidõga häste paika lännü.
Ütsjagu mõtsa- ja maaumanikkõ olõ-i muiduki rahul, et jahimehe lasõ-i kõiki eläjit maaha, kes timä maa pääl pahandust tegevä. Ku kevväi tulõ, lumi är sulas ja maaumanik liinast ummi valduisi kaema tulõ, sõs või tõtõst olla juhtunu hirmsit asju. Kõgõ hullõmb om sõs, ku majjai om mõtsa ja maa kõik üle ujutanu, mõtsa maaha võtnu. Üts pernaanõ kaivas’, et majaja olli terve uibuaia, vana eestiaigsõ uibu talvõga kandunu lumpi är.
Sakõst kihotas umanik sändse pildi pääle liina keskkunnaammõtnigõ manu, kaibas, et jahimehe ei piä jahti, mõts om hukan, ja kirotas hirmsa kaibamiskirä jahimiihi pääle. Sändsit kaibamiskirju om perämädsel aol pall’o olnu. Vanal aastal tull’ näid jahiseltsi näütüses õnnõ Ruusmäe kandist nelä maaumanigu käest. Loe edasi: Kaidsa hinnäst esi, jahimiis avitas