Ajakirjandust on erinevatel aegadel palju kritiseeritud. Eestis on seda teinud poliitikud ja kõrged võimukandjad, aga ka ettevõtjad ja teised ühiskonnas olulised isikud. Ehkki kohati liialdatud, on selline kriitika väljendanud teatavat ühiskondlikku ootust muutuste järele traditsioonilises ajakirjanduspildis.
Üks võimalus muutuda on katsetada teisi tegevusmudeleid ja lähenemisi turgu valitsevate suurte meediaorganisatsioonide ärimudeli kõrval, kus ajakirjandust nähakse sageli üksnes vahendina teenida rohkem tulu lugejate arvu või klikkide hulga müümise pealt reklaamiklientidele. Kui peavoolu kommertsmeediast saab ennekõike ja peamiselt äri, võib nõrgeneda ka traditsioonilise ajakirjanduse algne ühiskondlik roll ja missioon.
Osalusajakirjanduse esiletõus on olnud aja märk, mõistagi oma tõusude ja mõõnadega nii sisu kui ka vormi osas. Ühelt poolt toetas selle teket uute tehniliste vahendite areng, mis muutsid üha suuremal hulgal kodanikel oma sõnumite avaliku edastamise lihtsamaks ja odavamaks kui varem.
Teiselt poolt oli see omalaadne tagasipöördumine nende kunagiste väärtuste ja ideaalide juurde, mida esindasid Eesti ajakirjanduse ajaloos näiteks Johann Voldemar Jannsen, Carl Robert Jakobson ja Jaan Tõnisson. See on ettekujutus ajakirjandusest kui valgustajast, teenäitajast, rahva teenijast, mitte kui äri või mõjuvõimu atribuudist.
Lihtsustatult öeldes tähendab kodanikuajakirjandus, et: 1) see sünnib väljaspool suuri ärilisi meediaettevõtteid; 2) selle loojad on inimesed, kes ei ole niisuguste meediaettevõtete palgal ja 3) seda tehakse eelkõige vabatahtliku panusena kodanike, kogukondade ja ühiskonna jaoks, mitte esmajärjekorras ärilistel eesmärkidel. Mis ei välista, et selline tegevus võimaldaks ka sisuloomega kaasnevaid kulusid katta, eriti pikaajalises plaanis. Toetuse kogumine ja koostööprojektide arendamine tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks on tavapärane viis kodanikuajakirjanduse väljaannete rahastamiseks kogu maailmas.
Samas räägime kodanikuajakirjanduse puhul ikkagi toimetatud ja kindla vastutajaga ajakirjanduslikust sisust, mitte anonüümsest või toimetamata sisust, mida vahel on ekslikult uue ajastu kodanikuajakirjanduseks nimetatud. Tasub lisada, et kodanikuajakirjanduseks ei saa pidada kindla poliitilise agenda või muu ühiskondliku meelsusega väljaandeid, mida rahastavad kitsad huvirühmad oma ideoloogia levitamiseks ja mille sisu ei vasta ajakirjandusliku sõltumatuse nõuetele.