Vana kalendri järgi täitus 12. detsembril Lydia Koidula sünnist 175 aastat. Sindi gümnaasiumis tähistati eestlasest esimese tuntuima naisluuletaja, eesti teatri rajaja, näite- ja jutukirjaniku, ühiskonnategelase ning rahvusliku liikumise sümbolkuju juubelipäeva suurepärase kirjandusliku kogunemisega koolimaja aulas.
„Kavas olid minu suured näiteringi lapsed ja minu esimese klassi õpilased, kaasatud olid ka vilistlane Georgina Ristoja ja kooli raamatukogu juhataja Imbi Jalakas,” rääkis asetleidnud sündmusest Sindi gümnaasiumi algklasside õpetaja Eneli Arusaar. Tunni jooksul liiguti Koidula elu ja loominguga sünnist surmani. Luuletused põimusid kavasse ühes jutustustega sellest, kuidas ja miks need sündisid. Esinejaid oli kokku 28.
1.a klassi õpilased lugesid luuletust „Kitsetall”, mille poetess kirjutas 139 aastat tagasi. Südant puudutasid „Kodu”, „Tamme ladva vahelt vaatab”, „Jutt”, „Ise”, „Enne surma – Eestimaale”.
Chätlyn Parts luges „Ema süda”. Järgnevalt tuli „Ema süda” esitusele ka koreograafiliselt, mida esitasid nende endi seades Lisette Kandima ja Chätlyn Parts. Tantsiti lumivalgetes kleitides. Georgina Ristoja luges luuletust „Eesti muld ja eesti süda,” mille on tuntuks laulnud ansambel Ruja, ja mida kuulajad võisid helikandjalt kuulda. Rujat kuulates tõusis rahvas lausa püsti. „Luulehommik oli hingepisaraid täis ja mina õnnelik, et saime hinge puudutada.” lausus Arusaar.
Kodanikunimega Lydia Emilie Florentine Jannsen (abielus Michelson) sündis 1843. a jõululaupäeval Vändras Johann Voldemar Jannseni esimese lapsena. Koidula elukäik kujunes tema ajastus erandlikuks. Ta oli Koidulaulik, kelle tähendus eesti rahvuslikus identiteedis osutus hindamatuks. Koidula romantilised isamaalüürikaga küllastatud luuletused “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani”, “Jutt” ning terve hulk teisi värsse on rikastanud meie rahva enesetunnetuslikku osa.
Urmas Saard