Eile tõi Sindi gümnaasiumi vilistlane ja kaitseliitlane Kardo Kase kapten Viktor Araki korrastatud kalmule kaks lumeroosi. Täna hommikul kogunesid Sindi gümnaasiumi õpilasomavalitsuse ja kooli juhtkonna esindajad, samuti lipu seltsi abistavad koolinoored, kaitseliitlased ning teised kodanikud Sindi Vanale kalmistule, et ühe kangelase haual seistes austada kõiki vabadussangareid.
Vabadussõja alguse 100. aastapäeva tähistades ütles Tori abivallavanem Jana Malõh, et iseseisvuse hinnaks olid paramatud inimkaotused. Valla nimel asetas ta sangarite mälestuseks lillepärja.
Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko tänas inimesi, kes mälestuspäeva tähistamise nimel vaeva nägid, kalmistule kogunesid ja seda sündmust, kui Eesti vabaduse alguse märki, kalliks pidasid.
Kakko meenutas, et Vabadussõja alguses oli võitlejaid vähe. „Otsiti mõtet, mille nimel võidelda ja kas tasub jälle surra. I Maailmasõda nõudis liialt palju ohvreid ja kurbust ning leina oli üle maa. Enamlaste vallapäästetud terror Eesti pinnal pani aga asjad kiiresti paika. Punaste saabuv võim oli hirmsam kui sõda.” Kaplani sõnul pole võimalik ülehinnata võitu ja võidu eest võitlejaid, kes Eestile vabaduse tõid. Edasine elu näitas, et vabadust oli raskem hoida, kui seda kätte võidelda. Algas võidujooks rikastumisele vahendeid valimata. „Kes seda halvustasid, said rahvavaenlase tiitli. Vangistati vabadussõdalasi, pilgati teisitimõtlejaid ja vend röövis venda.”
Tagajärjed olid kiired tulema. Rahvale valetati välispoliitilistest suundadest ja Kremliga sõlmitud koostööleppe „raamistikust“. Vannuti vastuhakkamist igasugusele vaenlasele ja siis korjati Kaitseliidult ja Kaitseväelt relvad ning avati idaväravad põlisvaenlasele ikka selleks, et rahvas võiks rahus suure vennasrahva valitsuse all edasi toimetata. „Nüüd teame, et lepingu tulemusena kaotaime ca 25% elanikkonnast.”
Järgnevalt võrdles Kaitseliidu vamulik ajaloo sündmuseid tänapäevaste asjade käiguga. „Asume sündmuste keskel, kus toimub kõik sama mudeli järgi. Teine vabadusaeg – Vaba Eesti, täiesti Jumala armust. Rahvas juubeldas ja ootas lõpmatult kaunist Eestit. Pisarateni liigutavad rahvaüritused. Sinimustvalged lipud, isamaalised laulud jne.”
Siis hakkame varjatult kuulma taganemisest Tartu rahulepingust. Üle põhiseaduse hakkavad kehtima varjatud „lepinguraamistikud“ küll ida, küll lääne suunda. Poliitikud ajavad „tarka poliitikat“. Rahvas röövitakse välisinvestorite poolt omaenese ettevõtjate toetusel paljaks. Et ellu jääda, põgenevad paljud inimesed oma kodudest ja oma riigist. Uue tööjõu vajadusel on vaja avada piirid kõigile maailma rahvastele. „ÜRO rändeleppe „raamistik“ annab pagulastele suuremad õigused ja võimalused kui oleme eestlastena seda ise oma riigis saavutanud. Kellele selline poliitika ei meelde, need tembeldatakse natsideks, vihkajateks ja muudeks jubedaiks olendeiks. On täiesti ühemõtteliselt selge, et „õige poliitika“ on müüa Eesti maha viimse liivaterani ja võtta rahvalt igasugune vabadus ise otsustada oma elu ja saatuse üle,” arutles Kakko, kelle arvates „võidavad“ selles lahingus üksnes müügimehed. „Kaitsekulutused osutuvad mõttetuks ja sellegi, mis meil on, võtavad meie käest meie omad võimumehed. Eesti rahvas ja riik kaovad,” muretses Kakko.
„Kaks korda on Looja meile vabaduse kinkinud. Kas me tõesti arvame, et meile antaks veel ka kolmas võimalus? Mina seda ei usu. Kui me ise ei võitle rahvana oma õiguste ja vabaduse eest, siis keegi teine seda meie eest ei tee.”
Kaplani palvel langetati pead nende kangelaste mälestuseks, kes pühendasid oma elu, jõu ja ideaalid vaba Eesti nimel. Hauaplatsi jäid kaunistama lillekimbud ja läidetud küünlaleek.
Urmas Saard
Samal teemal:
