Aastal 1878 kinnitati tolleaegses Venemaa pealinnas Peterburis Endla seltsi põhikiri, mis lubab homme segakooril Endla tähistada oma 140. sünnipäeva. Tegelikult tegutseti juba kolm aastat varemgi Põllumeeste seltsi nime varjus. Leidlikud olid Endla inimesed ka nõukogude ajal, kui seltside tegevus keelustati, aga jätkati 1958. aastal tegevust Pärnu Linna I kultuurimaja segakoori ja I Keskkooli lastevanemate koori ühinemise järel Endla nimega.
[pullquote]Kas keegi kardab siis laulda?[/pullquote]Ürikute teatel kuulus Endla seltsi ametliku asutamise ajal ühendusse 83 liiget, nende hulgas 19 naislauljat ja kaks poisikest. Neljapäeval, viimasel harjutuslaulmisel enne pühapäevast juubelikontserti, oli Tallinna maantee endisesse priitahtlikku pritsumajja kogunenud üle 40 liikme. Valdavalt naised, aga ka täiesti arvestatav hulk mehi. „Ärge kartke laulda,“ julgustas dirigent Kadri Põder lauljaid proovi lõppedes.
Koorijuhataja julgustavad sõnad sundisid küsima: kas keegi kardab siis laulda? Esimesena oli vastamiseks valmis 11 aastat Endlas laulnud Iris Ruut, juhatuse liige: „Muidugi. Ikka tekib selliseid olukordi. See on koorilaulu omandamise käigus täiesti loomulik. Mida rohkem õpid, seda rohkem saad aru, et mitte midagi ei oska ega tea.“ Tema arvates on laulmisega sama lugu. „Mida rohkem laulad, seda enam mõistad, et laulad mõne koha peal valesti või jääd madalamaks.“ Ruut näeb selles arengu normaalset kulgu ja kinnitab, et lõpptulemusena siiski kasvab julgus, mitte argus. „See ongi Endla koori fenomen, et kui proovis kõik metsa läheb, siis laval peaks ikka päris hästi minema.“
Öelduga oli väga päri ka Põder. „Olen enda puhul laulmist õppides täheldanud, et minul tekib esinemiseks vajalik nägu ja olek siis, kui publik saalis kuulab. Endla kooriga kogen täpselt sedasama. Keset proovi ei mõisteta alati vajadust, miks peab seda või teist tingimata tegema. Aga lavale minnes kõik naeratavad, on nii rõõmsameelsed. Siin ongi põhjus, miks vajame esinemisi. See harib koorilauljat väga palju,“ selgitas Põder.
Praegu juhatab Endla segakoori kaks dirigenti. Mareks Lobe on koori ees seisnud aasta, Põder alustas pärast Karin Veissmanni lahkumist 2013. aastal. „Sügisest läheb mul viies hooaeg. Tulles õppisin muusika akadeemia magistratuuris.“ Tal on kooris väga tugevad juured. Ta ütles, et tuli koori juba sündides, sest tema ema ja isa olid tollel ajal kõige staažikamad lauljad. „Külli ja Priit Põder on minu vanemate nimed. Ma arvan, et nemad mind siia tõid. Emal on 30 aastat täis, ma arvan. Isal peaks olema vist 25. Mäletan veel neid pidusid, mis siis Endlas tehti. Ka suuri juubeleid. Pühapäevase kontserdiga läheme tagasi selle juurde, mida me oleme mingil ajal teinud.“
[pullquote]Kontsertetendusega püütakse ajaloost midagi meelde jätta[/pullquote]Ruut ütles jutuajamist jätkates, et kontsertetendusega püütakse ajaloost midagi meelde jätta, tuua mingi pilt silmade ette. „Sellega võib iga koorilaulja ükskõik millisest koorist – ka teatritegelased – võrrelda esitatavaga oma tööd ja mõelda kuidas meie organisatsioon on püsinud 140 aastat. Mis on see võtmesõna, mis meid siiani on kandnud? Sest väga paljud seltsid on tegevuse lõpetanud ja hääbunud. Aga meie oleme täna olemas.“ Vaatajani toomiseks kaasati Pärnust pärit koolitaja Romet Nael. „Temale on see samuti väljakutse, sest Nael pole pidanud mitte kunagi sellist asja koos kooriga tegema. Tundub temalegi põnevana. Püüame pika ajaloo põimida laval kokku koolitusega – üheks tervikuks. Kuidas see välja kukub, näeme pühapäeval.“
Ruut selgitas, et kõiki juubeleid on nad tähistanud koostöös teatriga. Ka viis aastat tagasi autobaasis läbi viidud kontsertetendusel aitas teater väga palju kaasa. „Toona mitte küll näitlejaid, aga saime suuri seinakatteid ja valgusteid. Nüüd on kaasatud ka üks näitlejate seltskond, kes kahe väikese näitemänguga loovad ajastutele vastavad olustikud. Üks on hilisem periood ja teine Endla maja eelne sünnilugu sellest, kuidas Endla ammusel ajal endale rajati. Peeter Tammearu lavastas näitemängud ja oleme ühiselt kava üle vaadanud, et kõik asjad jookseksid ajalooliselt enamvähem ühes rütmis.“
Ruut pidas võimalikuks, et koolituse sisse toomine ehmatab kuulajat. Pole ju harjutud, et kontserdile minnes tullakse õpetama. „Võibolla see ei olegi õpetamine, pigem nimetaks seda lihtsalt peegelduseks. Kui me oleme süübinud ajalukku, siis oskab koolitaja peegeldada seltsi tegevuse juures olnud olulisi protsesse. Võibolla mõnel teisel kollektiivil on hetkelises mõõnaseisus väikestest märksõnadest kasu. On ju Endla ajaloos ka olnud ikka väga palju tõususid ja mõõnasid. Me püüame neid teadmisi välja noppida. Mõte tundus meile väga huvitav. Et ei oleks mitte päris lihtne kontsert.“
Põder ütles seepeale, et tegelikult on kaunis lihtsad teemad, mille üle inimesed nii väga ei arutlegi. „Võiks küsida, miks me üldse laulame?“
„Laulmine on minu hobi, aga ma ei tegeleks sellega, kui see mitte midagi mulle ei annaks. Minu jaoks on laulmine teatud mõttes ka eneseteostus,“ arutles Ruut. Laulmine on temale hetk, et pingutada, midagi saavutada ja tunda sellest rõõmu. „Laulmine ei ole mitte pidev andmine, Kui ma ainult annaksin ilma midagi tagasi saamata, siis oleks minu arvates selle hobiga kõik. Siis ei tahaks sellega tegelda. Mina seda tunnet ei ole veel tundnud. Vahest on küll väga töörikkad perioodid ja rasked ajad. Tunned, et ei jaksa. Aga nähes kontserdi lõppedes jälle endisi Endla lauljate nägusid paisub andmise rõõm nii suureks, et igasugune jõuetuse tunne kaob jäljetult ning paned taas edasi.“
Põder peab ennast seevastu hästi enesekeskseks. „See on minu töö ja hobi, ilma milleta teisiti ei oskaks. Mul lõppes akadeemias koor ära ja aasta aega ma ei laulnud. Mõtlesin, see on võimatu, nagu hommikul ilma kohvi joomata. Sa ei saa teisiti hakkama. Laul teeb hinge rõõmsaks.“ Põder laulab vene lastega Pärnu Tammsaare koolis ja muusikakoolis samuti. Teeme keelekümblust ja õpetan eesti keeles. Endla kooris ei ole ma kunagi laulnud. Pisut siiski laulan siis kui Mareks dirigeerib.“
Muusika poolelt tegid juubelikontserdiks valikuid dirigendid. „Kuna mina olen Mareksist kauem olnud, siis vaatasin paari viimase aasta suuremaid lugusid, mis lauljatele rohkem meeldinud. Aga ka Mareks tõi enda repertuaari kaasa,“ andis laval toimuvast ülevaadet Põder.
Iris Ruut: „Kui lauljana neid laule praegu laulda ja olles natuke süübinud meie ajalukku, siis tegelikkuses tulevad kõik need laulud kuskilt aegade tagant. Üks on näiteks Gennadi Podelski „Pilved sõudvad“, mille ta kirjutas pühendusega Endla koorile 1960. aastal. Võtsime selle uuesti kavasse.“
Põder lisas juurde, et spetsiaalselt selleks juubeliks kirjutas kõige suurema teose Pärt Uusberg. Täiesti uus lugu „Uneta öö“ tuleb pühapäeval esmaettekandele.
„Meie poolt tellitud lugu jätab sellest juubelist maha olulise märgi,“ osundas Ruut. Märgilisi lugusid on veelgi. „Juba enne Ameerika külastamist laulsime „Metsa“, mis oli ka konkursi lugu. Minu kätte sattusid Pärnumaa kuuenda laulupeo noodid, aasta oli vist 1936. Lõin vihiku lahti ja seesama „Mets“ vaatas mulle vastu. Kõik need lood tulevad meie kultuuriloost. Juhuslikult avastad järsku jälle, et see lugu kõlas 70 või 90 aastat tagasi. Põnev, et niimoodi kokku jooksis,“ vaimustus Ruut.
„Kava on tegelikult küllaltki raske koorilauljale,“ andis Põder oma hinnangu.
Ruut: „Harjutame kaks korda nädalas. Suured esinemised on igal aastal jõulukontsert ja sünnipäeva aegne esinemine. Hooaeg hakkab sügisest peale. Peale uut aastat oleme püüdnud endid reisidele või konkurssidele sättida. Oleme teinud suuri projekte. Käesolevat hooaega alustasime jõulukontserdiga ühiselt linnaorkestri projektiga. Vahepeal käisime Rootsis, kus toimus Estival. Siis tuli 23. veebruaril „Unes nägin ma Eestimaad“.“
[pullquote]Sellega hakkama saades oleme ikka väga tublid.[/pullquote]Põder: „Paar nädalat tagasi käisime „Unes nägin ma Eestimaad“ esitamas Eesti Rahva Muuseumis. Seal oli väga hea laulda, suurepärane akustika. Küllalt raske muusikaga täiskontserdi andmine nõuab suurt pingutust. Sellega hakkama saades oleme ikka väga tublid. Ees seisab Viljandi laulupeole minek.“
Ruut: „Just tuli veel üks pakkumine ühele linnaüritusele, mida hakkame kaaluma. Oodatakse ja kutsutakse, see näitab austavat suhtumist meisse. Väga meelitav teada!“
Põder: „Väga meeldiv teada, et meie kontserdi piletid on otsa saamas.“
„Teatri saalis on 510 kohta ja tasuta pääsmed olid teatri kassas saadaval. Välja arvatud kutsetega read, ülejäänud saal peaks olema nüüd juba kõik välja antud,“ täiendas Ruut dirigendi juttu.
„Kuna teatrimaja teeb koostööd, siis saame vähe lihtsamalt hakkama. Aga meie kontserti toetas ka Pärnu linn, Kultuurkapital ja Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupp. Väga palju läheb kulutusteks ka meie enda rahakotist. Ükski sünnipäevalaps ei arva, et teised peaksid kõik kulutused kandma. Peab ka ise enda rahakotti tuulutama,“ ütles Ruut pikka vestlust lõpetades.
Pildigaleriis fotod juubelist juubelini
Urmas Saard