Tänavu küünlakuul möödub eksiilis asutatud paralleelvalitsuse Eesti Vabariigi Peaministri asetäitja Johan Holbergi sünnist 125 aastat. Nädalapäevad tagasi tegi Sindi ajalooklubi Vabadussõja ohvitseri, advokaadi, poliitiku, ministri, metsavenna ja metsatöölise tegevusest põgusa ülevaate.
Holberg sündis 1893. a 20. veebruaril Pärnumaal asuva Sauga (nüüdne Tori) valla Eametsa külas. Tema sünnimaja on tänapäevani alles ja paikneb eeskujulikult korrastatuna Sauga jõe kaldapealsel, Niitjõe tupiktee lõpus. Holberg suri 1978. a 10. aprillil Chicagos (Illinoisi osariigis), aga tema põrm maeti Torontos Mount Pleasanti kalmistul perekonna rahulasse. Ema, isa, vend ja õde on maetud Vana-Pärnu kalmistule. Perekonna rahula ühte nurka püstitatud mälestuskivile on raiutud kõigi Niida talus kasvanud laste nimed, üheksast esimesel kohal Johan Holberg. Musta graniidi teisele küljele on kirjutatud: „Õppimine, töö ja isamaa-armastus olid väärtused, millega kasvatasid Riina ja Jaan Holberg oma lapsi Niida talus Sauga vallas, 1892-1941.“
Taluperemehe poeg Johan alustas hariduse omandamist Pappsaare külakoolis, edasi jätkus koolitee Pärnu linnakoolis ja 1914. aastal lõpetas Pärnu Aleksandri gümnaasiumi, õigusteadust omandas Peterburis aastatel 1914-1915. Alanud maailmasõja ja mobilisatsiooni tõttu õpingud katkesid. Pauli sõjakooli lõpetas ta kaadriohvitserina.
Holberg osales Siberi kütipolgus Austria-Ungari vägede vastu Galiitsias. Teda ülendati ratsaluure komando ülemaks.
Vabadussõjas osales Holberg 1. Ratsapolgu eskadroniülemana. Vabadusristi omistamisel arvestati sõjamehe panust legendaarses sõjalises operatsioonis Võru all. Ta oli üks nendest, kes aitas Põhja-Lätit vabastada. Võru rinde staabiülem Viktor Mutt kirjeldas värvikalt hulljulget viskumist vene ja läti punaste väeosade peale ning Põhja-Läti vabastamist. Holbergi ratsarügement oli kogu aeg teel ja alati ilmus sinna, kus neid kõige vähem oodati. Sellega tekitas mulje, et neid on väga palju ja jätkub igale poole. Teda autasustati ka Läti Karutapja ordeniga. Holberg sõdis samuti Landeswehr’i vastu.
Sõjväest vabanemise järel läks ta põllumeste kogu kaudu aktiivsesse poliitikasse, samal ajal töötas ka vandeadvokaadina. 1922. aasta kevadel anti Holbergile autasuks tasuta maa Vana-Kuuste mõisast Tartumaal, mis sai nimeks Kuuste talu. Ülikooli lõpetas ta Tartus 1924. a. Holberg kuulus korp! Sakala vendlusesse. Teda valiti II riigikogu poolt esimeseks abiesimeheks ja alates 10. juunist 1925 sama riigikogu sekretäriks. Ta oli riigivanem Jaan Tõnissoni valitsuse ajal 9. detsembrist 1927 kuni 4. detsembrini 1928 kaubandus- ja tööstusminister.
1941. a. varjas ennast kodukandis punaste eest ja tegutses metsavennana. Viimases sõjas oli kapten Holberg Kindralinspektuuri teenistuses. Ta kuulus tolleaegse Eesti rahvusliku keskuse koosseisu, oli kindralinspektoril nõuandjaks rahvuslikes küsimustes ja kontaktipidajaks meie riigi- ja poliitikategelastega. Raamatust „Tõotan ustavaks jääda…“ (koostajad Mart Orav ja Enn Nõu) saab lugeda, et 1943. a detsembris võtsid Endel Toigeri informatsiooni kohaselt poliitilistest läbirääkimistest sakslastega osa 16 või 17 isikut professor Uluotsaga eesotsas, nende hulgas ka advokaat Holberg.
Ta oli kaasatud tähtsamate riigikaitse küsimuste arutamisel ja otsustamisel ning abiks läbirääkimistel saksa väejuhatusega, püüdis leida lahendusi raskuste esilekerkimisel rindel ja tagalas, abistas eestlaste rügemendi meeskonna kojutulekut Soomest.
Saksa okupatsiooni lõpupäevil kutsuti Holberg Otto Tiefi valitsusse kaitseministriks (sõjaminister). Raamatust „Tõotan ustavaks jääda…“ võib lugeda ka sündmusest, mis leidis aset 20. septembril 1944, kui Tief kutsus Rahvuskomitee uuesti Maapanga majja kokku. „Umbes kell 11 ilmus koosolekule Johan Holberg Saksa sõjaväe mundris, sest ta teenis kindralinspektuuris. Veidi aja pärast palus ta sõna, et kirjeldada üldist sõjaolukorda: sakslased olid otsustanud Eesti maha jätta ja meilgi polevat teist teed kui taganeda koos nendega. „Teie tahate siin teha mingit Eesti valitsust. Ministriks olemine on austav ja ma tänan selle austuse eest, kuid minule on minu isikliku elu päästmine tähtsam kui ministri au, mispärast olen otsustanud veel täna lahkuda Eestist.“ Holbergi inimesed ootasid teda Pärnus, kuhu ta kohe pidi sõitma. Holberg soovitas lahkuda ka kõigil teistel, kellel võimalik. Pärast seda tõusis Holberg ning lahkus toast.“
Kahel korral valis põllumeeste kongress paguluses EPK esinduse keskjuhatuse liikmeks ja viimase poolt esimeheks.
Rootsi suundumisel võttis aktiivselt osa võitlustegevusest kodumaa heaks ja asus juhtima taastatud Põllumeeste Kogude keskjuhatuse esimehena. Elatise teenimiseks tegi Holberg Rootsis metsatööd, mis võimaldas tema enda sõnade kohaselt küllaltki soodsat äraelamist ja teatavas mõttes raha kogumist.
Rootsist lahkus ta Kanadasse, kus oli Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu esimees. Torontos ilmunud Vaba Eestlane kirjutas 1952. a Holbergist (nimetades eesnime pidi Johanneseks), kes Kanadasse asunult valis endale lihtsa metsamehe ameti. Holberg kirjeldas metsatööde laagris valitsenud kõva korda. Alkoholi tarvitamine oli keelatud. Toitlustamine oli väga rikkaliku lauaga. „Hea teenistuse korral võib välja lüüa kuni 12 dollarit päevas.“ Töötati tavaliselt üksinda ühemehe saega. Mootorsaage nende camp’is ei olnud.
Saabudes Kesk-Ontario metsadest Torontosse ei valinud ja otsinud Holberg ka suurlinnas kaua ning haaras kinni esimesest ettejuhtuvast võimalusest, hakates ühe eestlasest ettevõtja juures tööle müüritöölisena. „Müüritöölise töö pole mulle sugugi võõras, kuna tegin Saksamaal läbi vastavad kursused ja nüüd pole muud kui hakkan kive laduma,“ selgitas Holberg Vaba Eestlase toimetuses. Ta abiellus uuesti 1952. aastal Torontos Marta Bootiga. Esimese abikaasa nimi oli Margarete-Elfriede, kellega oli tal kaks tütart: Irene ja Rita.
Valimiskogu poolt 1953. a Augustdorfis presidendi ülesannetesse valitud Alfred Maurer kutsus Holbergi peaministriks valitsusse, mis tegelikult mitte kunagi tööle ei hakanud. Maurer suri 1954. a 20. septembril. 1958. a mais kutsuti Eesti Vabariigi Peaministri asetäitja Johan Holbergi poolt kokku Valimiskogu koosolek, et kujundada seisukohta Eesti Vabariigi Presidendi ametikoha täitmiseks. Valimiskogu otsustas antud olukorras presidendi valimist mitte ette võtta.
Diplomaat Trivimi Velliste ütleb selgitavalt, et 1938. a põhiseadus nägi erakordsete sündmuste puhuks (näiteks sõda) kaht erinevat võimalust Vabariigi Presidendi (VP) asendamiseks.
Esiteks asendamist tähtsuse järjekorras. Kui VP on kõrvaldatud või surnud, asub tema asemele peaminister VP ülesannetes. Kui ka see on kõrvaldatud, siis peaministri asetäitja jne.
Teiseks: kui ahel on lõhutud ja asendajat on raske kindlaks määrata, tuleb kokku eriline valimiskogu, kuhu kuuluvad kõige kõrgemad allesjäänud EV ametikandjad.
Paguluses tekkis tüli põhiseaduse tõlgendamisel. Sellest olenes ka, kes saab VP kohusetäitjaks. Tiefi valitsuses lähtuti esimesest põhimõttest: Uluots, Tief, Rei jne, kuni viimaseks VP ülesannete täitjaks sai Heinrich Mark, kes andis oktoobris 1992 Kadriorus oma teatepulga üle vastvalitud Lennart Merele.
Holberg kuulus aga nende hulka, kes pooldasid erilise valimiskogu kokkukutsumist ja Vabariigi Presidendi asemiku valimist. Siis olnuks temal võimalus saada presidendi asemikuks.
Pagulaskonna enamus pooldas siiski esimest liini. Järjepideva asendamise liin toimis ja see oli Põhiseaduse esimene eelistus. Väliseesti ajakirjanduses koostatud järelhüüdes võib lugeda: „Valimiskogu poolt Augustdorfis presidendi ülesannetesse valitud A. Maurer kutsus Holbergi peaministriks ja pärast Maureri surma asus ta E. V. Presidendi ülesannetesse.“ Ekslik arvamus on levinud trükisõnas mujalgi, aga sellel ei ole alust.
Oma elu viimase osa elas Holberg USA-s, Chicagos, kus võttis jätkuvalt osa seltskondlikust ja avalikust elust. Holberg oli EELK Chicago Pauluse koguduse nõukogu liige ja mingi aeg esimees. Eesti Ohvitseride Kogu liige USA-s. Holberg tähistas veel lahkumise aasta 20. veebruaril oma 85. juubelit väimehe Harri Toi perekonnas.
Ülevaate esitas Sindi ajalooklubile ja pani olulisemad märkmed kirja Urmas Saard
Kasutatud kirjandus:
→ „Võru alt Jakobstadti“ (27.V – 5.VII 1919), Victor Mutt: Tartu, 1927
→ Päevaleht (Tallinn): 7.02.1935
→ „Metsast tulen ja müüritööle lähen…“, Vaba Eestlane (Toronto): 02.04.1952
→ Stockholmi Eesti Päevaleht: 15.04.1978
→ Vaba Eesti Sõna: 13.04.1978 ja 20.04.1978
→ Stockholmi Eesti Päevaleht: 22.04.1978
→ Välis-Eesti: 11.05.1978
→ „Tõotan ustavaks jääda… Eesti Vabariigi Valitsus 1940-1992“, koostanud ja toimetanud Mart Orav ja Enn Nõu. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu – 2004
→ „Meenutades Johan Holbergi“, Maalehe Pärnumaa märkmik: 20.02.2013
→ „Juured Sauga vallas“, Sauga Sõnumid: 02.2013
→ Lisaks Heldor Kääratsi märkmed.
