„Kui isamaaline kasvatus puudub kodus, koolis, spordiringis või mõnes muus seltskondlikus tegevuses, siis polegi ühtegi teist pinda, millele inimlikku väärtust rajada ega inimeseks olemist kasvatada,“ vahendas Sindi gümnaasiumi õpetaja Eneli Arusaar kasvatusteaduste doktorilt kuuldud seisukohta ja selgitas, et oli puht juhuslikult sattunud ühel bussisõidul teadusmehega kõrvuti istudes isamaalisest kasvatusest vestlema.
https://youtu.be/gGv2_b2gcag
„Kasvatus on kõige alus. Kui selle nõksu tabaksid ära noortega tegelevad inimesed, siis oleks viis pluss,“ jätkas Arusaar 25. jaanuaril Sindi muuseumis toimunud rändnäituse “Jaan Poska ja Tartu rahu” avamisel. Temaga olid ühes sama kooli kümme erinevas eas noort, kes esinesid näituse avapäeva külalistele õpilasteatri kavaga „Sind tahan ma armastada“.
„Tahan suruda näo vastu koduakna mõranenud ruutu. Lapsepõlve koduaknast vaatab välja vanaema. Lapsepõlve lookeste kaudu tulen sinu juurde, kodu. Kui hea, et kõik on alles.“ Need on üksikud katked, mida Arusaar on leidnud Eesti luuletajate vaimuvara kambritest ja mida noored meisterliku ilmekusega kuulajateni tõid. Sõnalise montaaži seades kasutati ka raamatut „Valge tee kutse ja teisi lavatekste“, milles on Juhan Saare näidendid ja instseneeringud Eesti teatrite laval. Õpilasteatri etteaste lõppes kindlas kõneviisis üksteist korrates ja sõnale ruumilist mõõdet lisades: „Me hoiame nõnda ühte!“ Samal ajal liikus paberist lõigatud tillukeste südametega südamekujuline kandik käest kätte. Kandik jõudis ka kuulajateni, kes samuti andsid seda oma naabrile edasi ja igaüks kordas taas ja taas „Me hoiame nõnda ühte!“.
Ei olnud varem kokku lepitud, aga juhuse tahtel oli Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend varunud samuti südame kujukesed kinkimiseks. „Ma tean, et Enelil on praegu töös kolm erinevat kava: muuseumi kava, samuti õpilaskonverentsiks ja riigi sajandaks aastapäevaks valmistumine. Ja seda oma põhitöö kõrvalt,“ pöördus juhataja Arusaare poole. Vellend luges Virve Osila valikluulekogu „Süda peopesal“ leheküljelt: „Just sinu kreedot, meile selgus see, et kodu tähtis on…“ ja kinkis raamatu Arusaarele.
[pullquote]Sillanpää marssi armastati nii Talvesõja kui Jätkusõja ajal[/pullquote]Muusikalist vaheldust kinkis Sindi kultuurilembelisele seltskonnale Sindi gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Lembit Roosimäe. Viiulil mängitud Sillanpää marss on Soomes üks enim armastatud marsilugusid. „Sellel on küll hästi kurvad sõnad, aga väga ilus meloodia. Sillanpää marssi armastati nii Talvesõja kui Jätkusõja ajal. Seda laulsid ka Soome põgenenud Eesti poisid. 3015 Soomepoissi sõdisid rügemendis 200 ja laulsid koos soomlastega. Nende deviisiks oli Eesti au ja Soome vabaduse eest,“ rääkis Roosimäe enne loo ettekandmist. Sillanpää marssi paluti hiljem veel teist kordagi mängida.
Näituse 15 riputatavat paneeli mõõtmetes 90×110 cm on paigutatud muuseumi kahte ruumi. Tekstid on eesti ja vene keeles. Näitus on valminud Eesti Välisministeeriumi, Jaan Poska mälestusfondi, Eesti rahvusraamatukogu ja Eesti lipu seltsi ühistööna. Näitus jutustab Poska tööst Eesti riigi heaks Tallinna linnapea, Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissari, välisministri ja Tartu rahu läbirääkimiste juhina. Poska oli eelmise sajandi tähtsamaid Eesti poliitikuid, kelle teeneid on omariikluse rajamisel võimatu üle hinnata. Näitus pole üksnes Eestis liikvel. Seda on vaadatud ka Moskvas ja Peterburis.
Näituse eksponeerimine Sindi inimestele on seda olulisem, et üks Poska kaasteelistest, Tartu rahul osaleja ja hilisem samade kõneluste lõpptulemuse ratifitseerimiskomisjoni esimees oli Sindis sündinud, õppinud ja töötanud Julius Friedrich Seljamaa, kelle mälestuseks soovitakse tema sünnilinna mälestusmärk püstitada.
Urmas Saard
Samal teemal:
