Legendaarse metsavenna Ants Kaljuranna (20.10.1917–13.03.1951) sajanda sünniaastapäeva järgsel hommikul kogunes mõnikümmend inimest Pärnumaal Mihkli kirikaeda, kus tema mälestuskivi ette asetati pärjad ja meenutati punaterrori vastast kangelaslikku võitlust. Sellele järgnes Pärnus metsavendlust käsitlev ajalookonverents.
Metsavendluse sümboltähise juures
Nõukogude okupandid tabasid Kaljuranna 1949. a jaanilaupäeval ja hukkasid sangari sõjaväetribunali otsusega 1951. a märtsis. Kuna tema hauda ei teata, avati 2011. a 10. juulil Kaitseliidu Pärnumaa maleva algatusel metsavenna auks mälestuskivi. Laupäeva hommiku karges jaheduses ja madalalt päeva valgustanud päikese kiirte heleduses asetasid ühise pärja kivi ette nooremveebel Heiki Magnus, Eesti endiste metsavendade liidu juhatuse esimees ja major Mehis Born, Kaitseväe toetuse väejuhatuse staabiohvitser.
Rahvasuus paremini teatud Hirmus-Ants, kodaniku nimega siiski Ants Kaljurand, jääb Borni sõnul Eesti metsavendade sümboliks, mis säilitab ülekohtuga silmitsi seistes meie eneseusku jääda eestlaseks ja käituda eestlasele kohase väärikusega. Borni seisukohalt peab ajaloo mõistmine looma aluse, mille põhjal riigikaitsjad kavandavad taktikat võimalike samalaadsete tuleviku olukordade tarbeks.
Meelis Malk, Kaitseliidu Lääne maleva Lihula üksikkompanii kaplan, kasutas palve lugemiseks 1914. a trükitud ja nüüdseks suureks harulduseks muutunud “Sõja palweraamatut”. Kaplan nimetas kümneid tuhandeid metsavendi eestluse kandjateks läbi poole sajandi pikkuse okupatsiooni.
NATO mõistab
Mihklist mindi Pärnusse, kus osaleti Kuninga tänava põhikoolis aset leidnud ajalookonverentsil „Ants Kaljurand 100“. Konverentsi avas kolonel Ilmar Tamm. Põhjalikult ettevalmistatud ettekannetega esinesid Eerik-Niiles Kross, brigaadikindral Martin Herem, Martin Andreller, Meelis Saueauk, Tiit Noormets ja Mati Mandel.
Kross rääkis oma ettekandes „Metsavennad hübriidsõjas – tähtsus, terminoloogia, kuvand“ Moskva ponnistustest, millega püütakse õigustada okupatsiooni ja näidata metsavendi bandiitidena.
[pullquote]Alles tänavu juulis avaldas NATO oma kodulehel lühikese dokumentaalfilmi Balti riikide metsavendadest.[/pullquote]Mullu avaldas NATO eelmine Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja kindral Richard Shirreff raamatu „Sõda Venemaaga“. Lähituleviku sõjastsenaarium jutustab Venemaa rünnakust Leedule ja NATO probleemist sellele vastu astumisel. Sõja võitmisel etendab olulist rolli Balti riikide metsavendade kogemusele toetuv vastupanu vaenlase tagalas. Sama traditsiooni rõhutab Tom Clancy „Ülemjuhataja“. Selleski raamatus toimub sõda Leedu pinnal. Kuid kolme riigi metsavendade kogemus ja USA eriüksuslaste oskuslik tegutsemine tagavad võidu venelaste üle. Alles tänavu juulis avaldas NATO oma kodulehel lühikese dokumentaalfilmi Balti riikide metsavendadest.
Väikeriikide metsades suudeti palju aastaid vastupanu osutada. Kahtlematult on sellel teadmisel tänapäeval nii psühholoogiline, praktiline kui ka sümboolne väärtus. Kross ei kahtle, et liitlaste peakorterites osatakse teadvustada metsavendade tähtsust ka Eesti hetkeseisu kaitsevõimet arvestavalt.
Ebasobiv narratiiv venelastele
Mõistagi jäävad metsavennad venelaste narratiivile risti jalgu. Metsavennad ei sobitu mitte ühegi kandi pealt Moskva legendiga sellest, kuidas Eesti, Läti ja Leedu liitusid vabatahtlikult Nõukogude Liiduga.
Et venelaste aastakümnete pikkuse eksitava propaganda läbipaistvus Moskvale ärritavat muret tekitab, ilmestab suurepäraselt ka nende reaktsioon NATO dokfilmile. 13. juulil ütles Vene välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova, et NATO levitab teadlikult tolle filmiga ajaloovõltsingut, millega tahetakse revideerida Nürnbergi kohtu tulemusi. Venelased tunnetavad moraalse kahju tekitamise ohtu, sest Putin on kogu oma valitsemise aja kestel kasutanud fašismi üle saavutatud võitu vene rahva riikliku identiteedi konstrueerimiseks.
Tähelepanu vääriv oli Krossi ettekandes ka osundamine venelaste sõnakasutusele, millega mõnigi kord minnakse endale aruandmata Eestiski kaasa. Nii Vene asepeaminister Dmitri Rogozin kui välisministeerium nimetavad metsavendi „fašistlikud jäänused“ (фашистские недобитки). Sõdides sõja järel anastatud maades nn „fašistlike jäänuste“ vastu õigustas NSV Liit valimatult ükskõik missuguseid inimsusevastaseid kuritegusid.
Paremik meie rahvast
[pullquote]Kaasaegsete jutustuste põhjal oli metsavendade välimus sageli parem, kui keskmisel külaelanikul.[/pullquote]Metsavennad olid inimesed, kes võitlesid relvastatult aastatel 1940-1941 ja 1944 septembrist venelaste poolt okupeeritud territooriumil Eesti Vabariigi iseseisvuse eest. Nad olid valdavalt endised kaitseliitlased, kooliõpetajad, talunikud. Nende kirjeldamine kurjategijatena ei ole õige. Samuti pole õige neid kujutleda kasimatutena: räbalatesse riietatult, pesemata, habet ja juukseid ajamata. Kaasaegsete jutustuste põhjal oli metsavendade välimus sageli parem, kui keskmisel külaelanikul.
Riigikohus on võtnud seisukoha, et enda varjamine metsas oli vajalik võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Kusjuures riisumisi panid riikliku omavoli ohvrid varjamise ajal toime hädaseisundis. Oma sõna on 2004. aastal öelnud ka Euroopa kohus, mis võttis metsavennad enda kaitse alla. Riigikogu avaldas 2014. a tunnustust isikutele, kes tegutsesid Nõukogude Liidu või natsionalistliku Saksamaa okupatsiooni aastatel Eesti Vabariigi de facto taastamise nimel.
Vastus Moskvale
Millest rääkis Juhan Reigo, kes oli alates 1942. aastast rahvusliku vastupanuorganisatsiooni Vaba Eesti Võitlusrühm liige ja märtsist 1944 Eesti Vabariigi Rahvuskomitee asutajaliige ning sekretär? „Me ei ole ennast poliitiliselt Saksamaaga sidunud. Meie käed on poliitiliselt vabad ja võime ennast sakslastest lahti raputada siis kui selleks on soodus moment.“
[pullquote]Muidugi kõik see ei sobi vähimalgi määral väitega, et „okupatsiooni ei olnud“ ja jutuga „vabastamisest“.[/pullquote]Vene Föderatsioon tegi 20. juulil OSCE alalises nõukogus ametliku avalduse NATO video kohta, millele Balti riikide saadikud esitasid venelastele väga soliidse vastulause. Selles rõhutati, et metsavendade võitlus polnud mitte üksnes üllas, vaid ka legaalne, õigustatud ja suunatud okupatsioonist vabanemisele. Sama avaldusega meenuti NSV Liidu süstemaatilisi ja laiaulatuslikke repressioone Balti riikide elanike kallal. Ühtlasi tehti viide Euroopa kohtu otsustele, mis on säärase teguviisi hukka mõistnud.
Muidugi kõik see ei sobi vähimalgi määral väitega, et „okupatsiooni ei olnud“ ja jutuga „vabastamisest“.
Selles valikulises ülevaates sai peatutud üksnes Krossi ettekandel, mis vääriks veelgi ulatuslikumat vahendamist. Ei ole mõistlik ühte artiklisse mahutada liiga palju, aga väärib kaalumist, et mingil ajal ka teisi huvipakkuvaid ettekandeid pikemalt refereerida või avaldada koguni täies mahus.
Konverentsi mõtte algataja Mehis Born tänab kõiki oma toimkonna inimesi: Martin Andreller, Karri Kaas, Heiki Magnus, Mati Mandel, Margo Sai, Tiina Tojak. Mälestuspäeva rahastasid: Eesti Endiste Metsavendade Liit, Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum, Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Kaitseliidu peastaap, Kaitseliidu Pärnumaa malev.
Urmas Saard