Viivuks pilvede vahelt eredalt paistma pääsenud päike omas keskpäeval sedapalju väge, et sundis arvuti tagant tõusma, üleriided peale tõmbama ja uksest välja astuma.
Õuele jõudes olid pilved päikesele uuesti ette liikunud ja ilm taas endiselt sinakalt hall. Hilissügis on puudelt lehed maha heitnud, üksnes mõned õunapuud hoiavad kangekaelselt õunu endi valduses. Õunad raagus puuokstel ripuvad nagu jõuluootel ehted. Veel on mingid punased marjad raagus okstel. Botaanika teadmisi napib, et taime liiki nimetada. Aga teadmatus ei takista vaate nautimist. Tugevalt sammaldunud tüved paistavad praegu muidugi paremini silma, kui keset suvist rohelust.
Ja kogu linnaarhitektuur asub hoopis teises perspektiivis, sest rohke lehtpuude kõrghaljastus on hilissügisel teisenenud õhuliselt läbipaistvaks. Kaugelt paistvad objektid sulanduvad lähemate hoonetega ühte. Kolemajadki muutuvad detailides huvitavamaks kõiges selles, mida suvine rohelus püüdis varjata ja põnevad üksikasjad saavad selgemaks. Kuigi Kooli tänaval ikka veel püsti seisev põlengu järgne maja risustab valdava enamiku linnakodanike meelest linnapilti, tundub seegi objekt linnaruumi rikastavana. Meelelist rahulolu tekitavad klantspiltidena võrreldavad ülikorras majad või õuealad. Kuid oma sõnumit kannavad ka lagunevad hooned või päris ahervaremed.
Alati võluvad on peegelpildid veepinnalt, olgu see siis voolavalt virvendaval jõel või lihtsal uulitsal laiutav porilombi liikumatu läige.
Urmas Saard