Ajal on omadus kiirelt mööduda. Meenutame – alles olid ju kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Eks kõik eelmistel valimistel kandideerinud ja ka volikogudesse valituks osutunud võivad teha omad järeldused sellest neljast aastast.
Nüüd on aga saabumas uus neljaaastane periood. Reklaamid kõikjal, kandidaadid esitavad oma seisukohti – programme. Lugedes ja kuuldes seda kõike, tekib vahel tunne, kas ikka kõik kandidaadid saavad aru, kuhu nad kandideerivad?
Tekib tunne, nagu ei oleks siiani midagi tehtud, nagu siiani oleksid kohalikku elu korraldanud asjatundmatud volikogude liikmed ning empaatiavõimeta omavalitsusjuhid. Paistab see siis kõrvaltvaatajale nii?
Kõik kandidaadid peaksid andma endale aru, et kui nad osutuvad volikokku valituks, tuleb neil oma tegevuses arvestada Eestis kehtivate seadustega ja sellega, et omavalitsuste ressursid on piiratud. Seega ei jää neil muud üle, kui oma eelkäinute tegemistele anda omapoolne lisaväärtus. Volikogu pole isetegevuse koht, vaid suur oskus leppida kokku oluliste kohalike otsuste tegemisel.
Omavalitsusel raha küll? Tihti kuuleme seda lauset. Ehk ongi seda küllaga mõnes linnriigis nagu Tallinn. Väiksemates omavalitsustes see nii aga pole. On sihtotstarbelised eraldised ja maksumaksja raha ning ka maamaksust, ettevõtlusest laekuvad summad.
Seetõttu arvamus, et kui mina volikokku pääsen, siis saab olema kõik teisiti, on väär. On võimalik ainult midagi paremaks muuta, kohaliku omavalitsuse tegevusvaldkondi ühtlasemalt ja tasakaalustatumalt arendada.
Valijatele oskust hinnata kandideerijate tahet teenida kogukonda ja valituks osutunutele jõudu, jaksu kogukonna teenimisel ning ka oma vigade tunnistamisel!
Aado Kuhlap
Vastseliina Vallavolikogu liige aastast 2002