Tuu es olõ ainumanõ pahandus, midä mõtsatsia seo kuu alostusõn Karilatsin talorahvamuusõumi man teivä. Nä aiva uppi pinke, lahksõva aida ja teivä lillipindre sõrajälgi täüs.
Nätäl aigu tasandiva muusõuminaasõ morro ja kraamsõva tsiko perrä, sis sai näil mõõt täüs. Selle et miä naisil päivä kõrda sai, tuu üüse jäl tsiko kärssnõnno ja sõrgu ette jäi.
Muusõum kaivas’ tsiko pääle keskkunnateenistüsele. Kur’atüü tõõstamisõs panti pildi kah mano. Kaibus saadõti edesi jahimiihile – nimä piät tsiko arvu kontrolli all hoitma.
Muusõumirahvas luutsõ, et päti-tsikost saa tsiapraat, a tull’ vällä, et niisama lihtsä tuu ei olõki. «Tsiko üüse tulõvalgõl laskõ ei tohe, a päivä valgõga nä jo muusõumi mano ei tulõ,» kõnõl’ Roobi Reet. «Ma mõtli vaihõpääl, et lää esi üüse tuulõveski sisse ja ku tulõva, sis panõ mõnõlõ viglaga kärssä pite!»
A sis kaivas’ Reet hätä hääle tutvalõ kirätsuralõ Lepaste Aarele ja sai õkvalt tsiko vasta hääd nõvvo: latsi mähkme. «Tõimi latsiaia mant kats kastitäüt. Päävarahoitja latsõlats pidi vaiva nägemä, et mähkmit tekütä ja prügükastist sai kah mano haartus. Riputimi kõik muusõumi aida pite vällä. Riidi hummogu (7.10. – UL) olli õnnõ üte sõrajäle. Tuul tsial oll’ vast noho…» muheli Reet. Tuust pääle olõ-i tsia inämb muusõumi moro pääle tulnu.
Kõllõstõ jahtkunna päämiis Pokbinderi Heiki kitt’, et muusõumirahvas võtsõ kuulda õkvalt õigõt nõvvo.
«Ma esi pandsõ äiäpapa abiga katõ kardokapõllu ümbre traadi, külge valgõ ja verevä kilekotitükü. Ja topsiga inemise kusi – väega teküs! Nafta, midä vahepääl propageeriti – et panõt lapi pääle –, seo ilma ao tsika inämb ei hiidütä.»
Kimmäle avitas viil aid. «Poolõmeetridsest lippaiast tsiga inämb läbi ei lää,» opas’ Pokbinderi Heiki.
Et tsiko iks ülearvo pall’o es siginenü, piät jahimehe näid laskma jao perrä. Näütüses Kõllõstõ jahtkunnalõ om pantu normis maaha laskõ vähämbält sada tsika aasta joosul.
Pokbinderi Heiki toukas ümbre arvamisõ, et tsiajahiga saa jahimiis rahha kokko aia. «Määne hobi tasus är?» küsse tä. «Massat pääle ja mitte veidü.» A et jahipidämine timä hobi om, sis püüd tä hädän inemiisi iks avita.
«Talorahvamuusõumi man peimi kuu alostusõn ajujahti, et näid sääl kandin vähämbäs saia,» selet’ tä.
Täüskuu-aol lubasi tä sinnä viil tsiko pasma minnä: täüskuu and nii pall’o valgust, ku pall’o tsialaskmisõs vaia lätt.
Harju Ülle, Uma Leht