«Inemiisi om mõtsan inämb ku marju ja siini!» kõnõlõsõ korjaja. Korjaman käütäs sakõst terve perrega ja nopõmba tiinvä päävän mustikaga päält 50 euro.
«Korjasõ nii latsõ, kes tiinvä kommirahha, mõnõ käävä puhkõpäivist mõtsan, om asotsiaalõ ja om pensionääre – egäsugutsit inemiisi,» kõnõl’ korjajidõ kotsilõ Milvi (tuu olõ-i timä õigõ nimi!), kiä ost Võrol rahva käest siini ja marju kokko. Mõtsast tuvvas saak kokkoostu nii terve perrega, egälütel pangi käen, ku ka ütsindä. Mõni tulõ jalgratta, mõni autoga, mõni tulõ bussi päält maaha.
Korjajit om esiki peris vannu. «Käü üts paar, nii 75 ümbre, autoga käävä, kõikaig toova mustikit,» kõnõl’ Milvi. «Ütlese, et saa-i koton istu, les’ota saa talvõl kah!» Vanõmba inemise läävä joba kellä nelä aigu mõtsa, selle et pääväga ei näe marja. «Ütlese, et marju tegeligult mõtsan om: edimäne sats om päält är roogitu, a puhma all omma ilosa mar’a,» kõnõl’ Milvi. «Mõni lats korjas vanaimä-vanaesäga marju, rahha ei saa pall’o, a tuu om timä, latsõ teenitü raha! Mullõ sääne asi miildüs, sõs harinõs lats raha väärtüsest arvu saama ja tuust kah, kost raha tulõ.» Om muidoki ka sändsit, kiä korjasõ täpsele nii pall’o, et saia katõliitridse õllõpudõli raha kokko.
Puulpäävä sai Võrol puhta mustiga kilo iist 2.80 eurot. Hind om korgõmb, ku minevä aasta (sõs masti mustigakilost kõgõ inämb 35 kruuni ehk 2.24 eurot).
Nopõmba korjaja tiinvä mustikaga peris häste. «Mullõ käü siiä üts naanõ tütrega, ütel’, et hallõ, et puhkus nakkas läbi saama, piässi iks viil mõtsa käümä, puhkusõ aoga om joba teenitü 400 euro ümbre,» selet’ Milvi. «Eelä (05.08 – UL) massõ ütele perrele vällä päält 57 euro, seo om väega kõrralik raha! Milvi ütel’, et kõgõ inämb om tälle timahava tuudu üle 35 kilo mustikit. Mustikit tasus kokkoostu viiä, selle et puulpäävä küsüti Võro turu pääl mustigakilost kolm eurot – õnnõ tsipakõsõ inämb, ku kokkoostja masva.
Üte palgaga ei tulõ vällä
Matõmaatigaoppaja Reiljani Anne Järverest käü mustikit korjaman üten vanõmbidõga. Tä lätt mõtsa kuvvõ aigu hummogu, sõs olõ-i viil väega kuum. Ütsä aigu tulõ joba mõtsast vällä. Päält kuumusõ tulõ ka kiholaisi ja parmõ käen «tsipõlda».
«Meil omma väiku korjamisõ massina, kümme sentimiitret lagja, esäl hindäl tettü, a olõ nännü ka 30-40 sentimiitre lakjuidsi,» ütel’ tä. Marju puhastas Anne niimuudu, et täl om laudust renn. Rõivas om pääl. Mar’a juuskva tuud pite anomahe, sodi jääs rõiva külge kinni. «Mõnõ pruukva pudsunudsijat, et lehti marju seest vällä saia, a mullõ miildüs taad tüüd tassakõistõ tetä,» kõnõl’ Anne.
Lisasissetulõkit om vaia, selle et «ütest palgast iks peret üllen ei piä». Ku pall’o Anne mustigakorjamisõga tiinnü om, tuud ei olõ tä kokko rehkendänüki: kõik kulus poodin söögi ja muu tarviligu kraami pääle är.
Kats mõtsatsõõri päävän
Solovjova Ülle (52) Leevilt sõit mustikit korjama rattaga, kooni kümme kilomiitret kotost. Tä käü uma mehega esiki kats tsõõri päävän mõtsan. «Ei jõvva pall’o, katõ pääle kolm pangikõist toomi, vahepääl saa õnnõ puul pangikõist… Mõnõ ütlese, et mar’a – tuu om kerge raha! A nä ei olõ esi käünü! Hummogu läät, sõs omma kiholasõparvõ. Sis tulõ kuum päiv, a pikkä käüst saa-i är võtta. Viipudõlit üten ei viä, tuu om lisakuurma… Tagasi tulõt, ruusatii, ratta põrutasõ, muus om pia valmis, ku kohalõ jõvvat!»
Tuu kandi kokkoostja mass mustiga iist 2.50 eurot. Ülle ütel’, et üts sort rahvast korjas marju niipallo, et õllõraha kokko saanu. Tõsõ tiinvä palgalõ vai pensionilõ lisa. «Palga ja pensioni jo ei lasõ inemisel ellä!» ohas’ Ülle.
Mõtsan omma nakanu käümä ka noorõmba inemise. «Tütre sõbranna olli puhkusõ aigu pall’o mõtsan, tiinsevä palgalissa. Latsõ vaia sügüse kuuli saata, rõivit vaia…» Vanõmba korjaja omma joba 75, a õga päiv omma mõtsan. Pensionääri korjasõ rahha talvõpuiõ ostmisõs.
Üllel om vaia lisarahha tiini, selle et hoolõkoton, kon tä tüüd tege, omma palga alomadsõ piiri pääl. Ka timä pere süü mustikit. «Mul om viis last ja kümme latsõlast! Sinnä iks kulus taad muusi!»
Egäl puul marjo olõ-i
Valgjärve kandi mar’akorjaja Aigro Ilse (65) Kooli küläst kõnõl’, et säälkandin olõki-i häid mar’amõtsu. Rahvas sõit kas Koorastõ mõtsu sisse vai sis Savõrna kanti, kon om ka kõgõ lähemb kokkoostmisõ kotus. A sääl om jälki mitmõl puul erämõts ja sildi vällän, et piät umanikuga kokko kõnõlõma, ku tahat mõtsa minnä. «A ma parõmb korja sõs joba riigimõtsast,» selet’ Ilse. Timahava tõi tä kodo õnnõ kats pangi mustikit, selle et keldrin sais näid viil mineväst aastast ja müügis tä marju korja-i.
Tuuperäst tä korjamisõ man ka massinat pruugi-i. «Pruuvsõ mustigakombaini üts kõrd elon,» kõnõl’ Ilse. «A sõs pand’ üts mutt mõtsan mu pääle hirmsahe rüükmä. Ma hiitü nii är. Mõtli, et rüüke kombaini peräst ja pandsõ tuu ruttu kotti är. A perän mõtli, et vast tä arvas’, et korja timä iist mustiga är…»
Parhilla toimõndasõ inemise hoolõga ka aiamarjuga. «Tulõ kipõlt tetä – tsirgu omma joba tävvega kallal,» selet’ Ilse. Kokkoostja Milvi kõnõl’, et hõrakit ja sitikit tuvvas küländ pall’o, kuigi näide hind om matal: sitigakilo om 70 ja hõraga uma õnnõ 30 senti.
Harju Ülle, Uma Leht