Tuud nõudmist om Mustajõõ luha pääl täüdet joba kümmekund aastat. Et toetus om peris suur, sõs naksiva talumehe tuuga egäl juhul üten mängmä.
Käärmanni Reino ja Vaidre Endel seletivä niidümassina man saistõn, et 10. hainakuu kuupäiv om paika pantu tuuperäst, et hoita tsirkõ, kiä konnu pääl pesitäse. Nii omma keskkunnaammõtnigu näile asja seletänü. Rüärääk ja rohunepp omma nuu, kedä hoiõtas. Samal aol om tuu, et niitmise alostaminõ edesi tõugati, hainamaa hindä tervüsele halvastõ mõonu.
«Sovhoosiaigu, ku tan kari käve, oll’ egäl puul väega illus peenükene konnuhain. Angõrpist ja harakpütsk kasvi õnnõ peris jõõ perve pääl. Ma olõ taad maad nüüt 20 aastat niitnü ja haina egä aastak är tennü, a angõrpist mugu press pääle. Viimätsil aastil, ku õigõl aol niitmä minnä kah tohe ei, omgi kõik angõrpistis kätte lännü endä. Püdse siimne omma joba maha lastu ja angõrpistilõ miildüs kah illatsõmb niitmine,» kaivas’ Vaidre Endel.
Õigõt, peenükeist konnuhaina om Endeli Jahvika talu konnu pääl perrä jäänü õnnõ paar väikeist lapikõist, tuudki talulõ ligembäl koplitõn, kon tä aastit tagasi ummi eläjit kar’at’. Käärmanni Reino kitt’ perrä, et alanpuul, timä ja tä naabridõ all olõ-i hääd konnuhaina niigi pall’u.
Oll 100 haina, jäi must maa
«Mis puulluuduslikust kooslusõst mi tan kõnõlami. Vanast oll’ iks kammar ja sadat sorti hainakõisi, nüüt jääs pääle haina koristamist õnnõ must turbanõ maa perrä!» ütel Käärmanni Reino. «Määnestki söögihaina tast ei saa, õnnõ palutamisõ värk. Püdse omma nii jämme ku hagu, hainapress ei taha tõnõkõrd rulli alusta, ei võta noid varsi häste vahele,» oll’ tä käegalüümise meeleolun.
Angõrpisti tagasihoitmisõs olõssi kimmäle vaia varõmb niitä, selle et suurõs kasunult lämmätäs tä kõik muu haina är. Parõmb olõssi, ku ka eläjide sõra kondu sõkussi, nii et lihava laja lehe ka ädäli seen võimu kätte es saanu.
Kar’atamisõ kottalõ arvssi mehe, et piirangu, kon või olla õnnõ üts eläjäühik, tõisi sõnnuga üts lehm hektäri kottalõ, omma iks üle pingutõdu.
Küsse tuu as’a kottalõ perän Mõtussõ Meelise käest, kiä om õkva seo suvi sinnäsamma kõrvalõ Keveli lauta simmentali lihaeläjä sisse toonu. Meelis ütel’, et tä kül PRIA käest puulluuduslidsõ toetust ei küsü, a põhimõttõlidsõlt võissi maa niimuudu koplitõs jaka külh, et kõrraga om hektäri pääl iks rohkõmb eläjit, a aastanõ keskmäne koormus jääs normi sisse. «Kaemi, mis tan saa. Paari aasta peräst om nätä, kas kar’ataminõ avitas niidü vällänägemist paranda,» ütel’ Mõtussõ Meelis.
Kõrd om sääne
Keskkunnaammõdi Põlva–Valga–Võru regiooni maahuuldusõ as’atundja Ruukeli Jan ütel’, et hädä om tävveste teedä.
Viimäte tettün kaitsõkõrralduskavan om Mustajõõ konnu niitmise alustamisõ tähtaig joba varatsõmbas, 1. hainakuu pääle nõstõt. A säändside juppõ pääl, kon luuduskaitsjidõ tiidmise perrä om nätt rohunepi mängu ja kasussõ mõnõ harva käpälise, mink siimne ildamb valmis saava, om kuupäiv iks 10. hainakuu.
Aruniidü pääl om tähtsä, et kõik liigi saassi siimne maha jättä. Samal aol om selge, et angõrpisti edesiminekiga tulõ Mustajõõ luha pääl midägi tõsist ette võtta, ütel’ Ruukeli Jan. Nuu plaani ei olõ täl viil ülembidega läbi kõnõldu, a üts võimalus om angõrpisti ala eräle üle mõõta ja lupa sääl hulga varatsõmpa niitmist.
Parhillatsidõ raamõ man om kah tegeligult võimalus, et ku talumiis tege avaldusõ, et taht häötämises angõrpisti varõmb niitä, sõs keskkunnaammõt tege kommisjoni, kiä kaal võimaligu kah’u ja kasu läbi ni tege otsussõ, kas lupa varõmb niitä vai mitte. Läbi proovit tuud asja viil ei olõ, selle et kiäki olõ-i ka avaldust tennü. «Nä egä kõrd õnnõ kõnõlasõ, et näil om angõrvaks,» ütel’ Ruukeli Jan.
Ku talumiis egäl juhul taht varõmb niitä, piät tä uutma uma võtõtu kohustusõperioodi lõpuni ja jäämä sõs õnnõ ütelidse pindalatoetusõ ja ebasuudsa piirkunna toetusõ pääle. Sõs või tä haina vai sillo tetä nii varra, ku esi arvas. Sääne võimalus ummi niite kõrdategemises om kah egälütel olõman.
Kurõ söövä tsirgupoigõ
Reino ja Endel ku elupõlidsõ maamehe olli umal arvamisõl ka tsirkõ kaitsmisõ osan. «Midä sa tan kaidsat, ku kurõ söövä nahka kõik räägupoja, kiä hainast vällä tulõva. Liiva Kalju kõnõl’, et täl oll’ ütspäiv nurmõhaina niitmise aigu kolm pesäkunda räägupoigõ vällä tulnu. Kurõ olli sedämaid jaol, nokaga pähä ja valmis. Säänest kuradi kaitsmist omma nä vällä mõtõlnu!» es hoia Reino hinnäst tagasi.
«Kurgi om jah üle mõistusõ pall’u. Ku näide arvu ei piirä, sõs ei anna niitmise edesitõukaminõ määnestki tulõmust,» ütel’ ka Endel, kiä om esi jahimiis.
Reino selet’, et ku vana tsirk joba hainast vällä lindäs, om tä iks niitmise poolõlõ jätnü ja tõsõ tükü pääle lännü. Sõs om aigu poigõl rahuligult pagõmistiid otsi. A suurõ ettevõttõ palgatüülisel ei tulõ tsirgupoigõ peräst kotussõ vahetaminõ kõnnõ allagi.
Kõgõ rohkõmb hallõ oll’ miihil iks tuust, et hainaga, midä nä hukkalännü konnu päält koristasõ, olõ-i midägi tetä. Vast katlamajja küttes kõlvanu pruuki, nigu Läänemaal joba tetäs. A hariligult tetäs hain toetuisi iist är ja viiäs rulli kohegi unikulõ mädänemä.
Saarõ Evar, Uma Leht