Eesti jutuvestmise koolkonna looja Piret Päär on tegutsenud lugude vestmise traditsiooni hoidja ja arendajana juba üle 35 aasta. Foto: Ruudu Rahumaru, erakogu
Erkki Peetsalu
Jutuvestja Piret Päär, kes lõpetas 1986. aastal lavakunstikateedri XII lennu koos Anne Türnpu, Liina Tennosaare, Peeter Oja, Peeter Tammearu ja teiste tuntud teatritegelastega, on suurema osa oma elust pühendanud suulise pärimuse uurimisele ja lugude jutustamisele. Oktoobri alguses Mulgimaal Torupillitalus peetud kaminaõhtul juttude ja muusikaga nõustus Piret enne lugude vestmist istuma “kuumale toolile”, et rääkida lähemalt ka oma elust ja eluvaatest. Järgnev intervjuu põhinebki sellel vestlusel ja mõnel hilisemal täpsustusel.
Kuidas sa jõudsid teatrikooli?
Eks nagu mõnel teiselgi näitlejal, oli see paljude juhuste kokku langemine. Pärast Viljandi Kultuurikooli lõpetamist tahtsin igal juhul edasi õppida. Näiteks ajalugu või …
Plaanisime sõbrannaga isegi teatrikriitikat õppima minna Leningradi teatriinstituuti. Kirjutasime ühe ööga esseed valmis: mina Jaan Toomingast ja tema Kalju Komissarovist. Meid kutsuti vestlusele ja seal nad komisjonis äkitselt küsisid minult, kas ma mõnda luuletust võiks neile lugeda. Valisin kohe hästi pika luule, nad kannatlikult kuulasid selle ära … ja siis Kalju Komissarov arvas, et ma võiks lavakasse proovima minna. Kaasa sain ka soovituse – ärgu ma nii pikka luuletust enam esitamiseks võtku. Ega ma üksi ei oleks vist läinud. Ikka nii, et sõbrad ees ja mina ka kaasa.
Millest tekkis su suur huvi teatri vastu?
No millest noorel inimesel see huvi tekib? Teater annab võimaluse elada ühe elu jooksul palju elusid. Võib olla oli just see põhjuseks …
Kui minu käest sisseastumise eksamitel küsiti, et miks sa siia kooli tuled, vastasin: minus on nii palju rõõmu, et kui inimesed tulevad vaatama seda etendust, kus ma mängin, siis nad lähevad ära palju puhanumana ja palju õnnelikumana. Olin nii naiivne! Teatrikoolis hakkasin aru saama, et see rõõm võib hakata ka kaduma. Tasapisi tekkisid kahtlused, kas see on ikka õige tee. Toona oli ka ühiskonnas juba kummaline aeg, kõik kääris ja mullitas …
Kõik, mille teatrikool mulle andis – inimeseks saamise kogemuse ja kõik need õpetajad … see oli ikkagi väga ilus ja rikas aeg.
Me olime esimene lend, milles viis inimest otsustasid, et nad ei taha minna pärast kooli lõpetamist tööle teatrisse. Tahtsime luua oma teatrit, Lembit Peterson oli meie õpetaja. See meil ei õnnestunud ja siis läksin näitlejaks tollasesse Noorsooteatrisse. Olin seal kaks aastat ja saingi lõplikult aru, et olen vales kohas. Lahkusin teatrist ja mõned aastad hiljem leidsin selle raja, millel nüüdseks olen rännanud üle 35 aasta. Kas ma kahetsen? Mitte mingil juhul. Kõik, mille teatrikool mulle andis – inimeseks saamise kogemuse ja kõik need õpetajad … see oli ikkagi väga ilus ja rikas aeg.
Miks teie XII kursus oli koosseisult natuke väiksem kui varasemad kursused?
Meid võeti tõesti väga vähe vastu, kuigi üle seitsmesaja inimese tahtis tol korral näitlejaks saada. Mõned inimesed lahkusid pärast esimest aastat. Aga need vähesed, kes meist praegu on teatriga seotud, on väga head näitlejad. Ja hea on näha, kuidas aeg neid aina paremaks küpsetab.
Kas sind on kutsutud tagasi, et “kuule, Piret, meil oli äge kursus ja siin on veel teisi häid näitlejaid, tule teeme koos midagi, mis sa seal jutustad”?
Meie kursus ei olnud väga koostegija, kõik olid rohkem omaette. Nii et seda “Oo, saame kokku, teeme midagi” ei ole olnud ja ma pole sellest unistanudki. Ma ei tunne, et peaksin teatris olema, sest on väga palju häid näitlejaid. Kuid minusuguseid jutuvestjaid, kes niimoodi väärtustaksid seda traditsioonilist jutustamist, rohkem ei ole.
Ma tunnen, et see ongi minu ülesanne: hoida jutuvestmise traditsiooni ja harida seda põldu, et lugude jutustamine püsiks elusana.
Keegi kunagi küsis, kas ma õppisin jutustama teatrikoolis? Vastasin naljaga pooleks: aga võib-olla oli jutustamise anne just lavakooli sissesaamise eelduseks.
Ma tunnen, et see ongi minu ülesanne: hoida jutuvestmise traditsiooni ja harida seda põldu, et sedamoodi lugude jutustamine püsiks elusana.
Ütlesid, et rõõm kadus teatris ära, aga rõõm on ju sinus olemas siiamaani – vähemalt välja paistab nii. Millega sa selle rõõmu oled endas alles hoidnud?
Lugudega, vanade rahvajuttudega, mida jutustan. Lood hoiavad mind elus. Ja muidugi inimesed, kes neid kuulata soovivad.
Keda pead enda õpetajateks?
Kõigepealt ikka ema ja isa. Aga õpetajaid on olnud palju: Lembit Peterson, Aarne Üksküla, Kalju Orro … Kalju oli meil lavakõne õpetaja. Esimesel kursusel pidime lavakõne eksamiks otsima ühe eesti muinasjutu. Ma lugesin ja lugesin ja ükski ei meeldinud. Lõpuks leidsin ühe vana rahvajutu. See oli jutustatud ja üles kirjutatud minu kodumurdes: mõtsavahist, kellel oll kats pini. Kalju kuulas ja ütles, see on väga hea lugu. Mul oli vaikne hääl, sain pidevalt pahandada – ei kuule! Ja siis tuli eksamil see muinasjutu jutustamine. Ma rääkisin seda oma kodukeeles ja ikka oma tavalise vaikse häälega. Korraga kõik kuulsid. Naersid ja elasid mõnusasti kaasa. Öeldi – näete, laps on tööd teinud ja siis tuleb ka tulemus. Aga mina ju teadsin, et ma polnud ekstra mingit tööd teinud … Ma tollel ajal ei saanud aru sellest, kuidas mind nüüd oli siis nii hästi kuulda. Alles aastaid hiljem mõistsin, et see saladus on peidus lugudes endis. Hea lugu paneb ise ennast kuulama.
Piret Päär avastas ühel hetkel, et jutuvestmise saladus on peidus lugudes endis – hea lugu paneb ise ennast kuulama. Foto: Torupillitalu
Jutuvestmise koolkonna loojana oled olnud Eestis omamoodi teerajaja: korraldanud jutuvestmise koolitusi ja igasuguseid vimkaga ettevõtmisi. Kuidas kõik need ideed tekkisid?
Pärast teatrist lahkumist oli muidugi paras segadus hinges ja tundsin, et pean uuesti algusest alustama. Läksin aastaks emakoju tagasi. Seal oli palju aega, eriti talvel, mil ainsaks kohustuseks oli loomade talitamine ja piima viimine pukile. Ja ühel õhtul kohtusin muinasjutuga, mida mu vend oli jutustanud, kui olin viieaastane. See lugu andis hetkega mõistmise, miks mõned asjad juhtuvad meie elus.
Ma jõudsin arusaamiseni, et muinasjutud ei ole pelgalt laste meelelahutus. Hea lugu võib hetkega muuta maailma!
Ja nii ma jõudsingi arusaamiseni, et muinasjutud ei ole pelgalt laste meelelahutus. Hea lugu võib hetkega muuta maailma! Mõne aja pärast kutsuti mind Tallinnasse tööle täiskasvanutele koolitusi tegema. Mul anti vabad käed ja võimaldati teha, mida ma vähegi tahan. Ja ma teadsin mida ma tahan. Hakkasin lugusid jutustama täiskasvanutele, koolitusi tegema ja katsetama, kuidas inimesi jutustama julgustada. Seitse aastat korraldasin kursusi, töötubasid ja suvelaagreid. Siis tuli meile internet ja sain teada, kui populaarne oli lugude jutustamise teema ka mujal maailmas. Aga ma olin väga õnnelik, et olin oma tee leidnud jutustamise õpetamiseks.
Ideid tekib siiani, aga nüüd olen vabakutseline ja kõike ilusat ei õnnestu enam teoks teha.
Sattusid 1990ndate alguses tõelise kullakaevandajana lugude lõputusse varasalve, kuhu meie rahva kuld on peidetud siiamaani. Kuidas saada kullaketrajaks, jutuvestjaks?
Iga inimene võib jutustada. Kui sa tunned, et sul on hea lugu rääkida, kui seda on teistel vaja kuulda, siis jutusta. Peab aga ka meeles pidama, et jutustamine algab kuulamistahtest ja hea jutustaja peab olema võimeline kaks korda rohkem kuulama kui välja rääkima. Tähtis on ka oskus tajuda, millal ja kellele ja kuidas rääkida. Traditsiooniline jutustamine meie kultuuris pole olnud loo esitamine, see oli eelkõige suhtlemine. Tänapäeval nii ei saa enam, et sõidad jutuõhtule, vaatad – vale koht, valed inimesed, ei ole õiget tunnet, ei hakka rääkima. Vastupidi, siis pead veel eriti vahvalt jutustama.
Mille järgi sa lugusid valid ja mis sind ennast lugudes köidab? Mille pärast just selle konkreetse loo otsustad rääkida – sul on neid ju tuhandeid?
On jah mul palju lugusid. Ja kui palju on veel neid, mida ei ole saanudki rääkida, sest ma pole kindel, kas tänapäeval on nendele lugudele enam kuulajaid. Mõnikord katsetan siiski ja kui näen, et lugu inimesi puudutab, olen julgem neid jutustama ka edaspidi.
Mille järgi ma lugusid valin? Pigem on hoopis nii, et lugu valib mind.
Ma olen eelkõige vanade rahvajuttude jutustaja ja mulle väga meeldivad lood, mis tulevad kaugete aegade tagant. Aga mille järgi ma lugusid valin? Pigem on hoopis nii, et lugu valib mind.
Mina leian lugudest alati unistusi. Millest sina unistad?
Kolm aastat tagasi ma veel unistasin, aga nüüd ma enam ei tee seda.
Mina seda ei usu.
Kui ütlen – mul pole enam unistusi, siis selles on ühtaegu kurbust, aga ka palju rõõmu. Minu suur unistus oli ehitada jutumaja, kuhu inimesed saavad tulla häid lugusid kuulama, jutustama, õppima … Nüüdseks olen aru saanud, et mina seda füüsilisel kujul ehitada ei suuda. Ja ma ei mõtle sellele enam. Kas ma olen kurb? Ei ole. Sest nüüd ma tean, et see unistus aitas mul üle saada päris mitmest raskest olukorrast mu elus – kodu kaotus, viimase lähedase inimese surm, armastatud töölt lahkumine … Valu ja kurbuse asemel tegelesin millegi uue ülesehitamisega, olgugi et rohkem unistustes. Reaalsus osutus keerulisemaks, kui arvanud olin. Seitse aastat läks selleks aega, et leppida ära saatusega.
Eks väiksesid unistusi ikka on – et oleks rohkem jutustamisi ja tööd.
Aitäh sulle lugude jutustamisega seotud jutuajamise eest! Ja tänane viimane küsimus. Millisest loost pärinevad sõnad: “Kuidas aeg ei lendaks, las igaüks jääb endaks”?
No see võib nii paljude lugude lõpust olla.
See on sinu endaga seotud lugu.
Oota, ütle uuesti ja aeglasemalt.
“Kuidas aeg ei lendaks, las igaüks jääb endaks.”
Tõesti, kui ma lavakooli astusin, nad küsisid ka, et mis sinu jaoks on kõige tähtsam siin koolis. Ma vastasin: iseendaks jäämine. Ma ei tea praegu rohkem. Kas olen midagi ära unustanud?
Sa oled ära unustanud.
Appi …
Need sõnad on pärit Olav Ehala laulust XII lennu diplomietendusest „Ferdinand Vahva“.
Jaa, tõesti … Me olime noored ja laulsime seda ning ei arutanud kunagi, mis sõnumit see laul kannab.
Jäägem iseendaks!
Mulgimaal tegutseva Torupillitalu kaminaõhtute sari lugude ja muusikaga sai hea hoo sisse tänu Piret Päärile, kes lummas kuulajaid oma erilise jutuvestmisega. Foto: Torupillitalu
Piret Päär (63) on eesti näitleja ja jutuvestja. Ta lõpetas 1986. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri, seejärel töötas kaks hooaega Eesti Riiklikus Noorsooteatris. 1991. aastast tegeleb lugude jutustamisega ja korraldab jutuvestmise koolitusi täiskasvanutele. Andnud välja mitmeid rahvajuttude jutukogumikke. Tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Rohkem infot Piret Pääri tegemiste kohta leiab kodulehelt piretpaar.com