Valdur Mikita Tartu Ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikoolile loengut pidamas.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Kolmapäeval, 23. septembril, pidas Tartu Ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajatele loengu kirjanik ja semiootik Valdur Mikita, teemaks „Maiade salapärane maailm”. Nagu õppeaasta avapäeval, ei mahutanud nüüdki Hestia Hotel Strand Jurmala saal kõiki huvilisi ära ja taas toimus videoülekanne kõrval asuvasse saali kogunenud rahvalegi.
Tartu Ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli loengule kogunetakse enne algust rohkem kui tund aega varem. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Valdur Mikita meenutas eelmist kohtumist siinse kuulajaga, kui teemaks oli Uku Masing, kellest kirjanik ei saanud sellelgi korral maiadest kõneldes mööda minna. Vastates Mari Suurväli, väärikate ülikooli projektijuhi, palvele mõne sõnaga endastki rääkida, lausus Mikita, et endast ta küll eriti rääkida ei taha. „Eks ma olen selline introvertse loomuga ega kipu ise endast rääkima. Ja ma arvan, et asjad, mida ma olen pidanud vajalikuks, on raamatutesse kirja pandud.”
Siiski mainis ta lühidalt kokkuvõtvalt, et käib võimalikult palju metsas, kui see vähegi võimalik on. „Selle juurde ma olen jäänud.” Ta ei ütle, et oleks olnud väga kirglik sporditegija, kuigi on natuke maastikurattaga maratone sõitnud. „See rattasõit tuli ilmselt lapsepõlvest Ereliukase ratastega kuidagi kaasa. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem hindan kõndimist. See on uskumatu, kui võimas asi on lihtsalt kõndida. Ja eelkõige siis võimalikult looduses.” Mikita eelistab viimasel ajal teha väiksemaid koosolekuid kõndimise pealt. „Mulle tundub, et kui jalad liiguvad, siis ka mõte liigub. Aga noh, eks te teate ju sellest karastumisest isegi. Kui ma teid vaatan, siis mõtlen, et olete tõepoolest uskumatult heas vormis. Tahaks ka ise olla selline kümne, kahekümne, kolmekümne aasta pärast! Metsas kõndimine on kindlasti üks võimalus, kuidas selleni jõuda.”
Ja teise asjana on talle terve elu meeldinud rütmiline maatöö. Mikitale meeldib puid lõhkuda ja heina riisumine on olnud üks lemmiktegevusi läbi aastate. „Aga noh, kes seda heina ikka veel käsitsi teeb, et see on pigem selline nagu nostalgia.” Talle tundub füüsiline töö teraapilisena. „Ja ma ei ole kunagi olnud elus jõusaalis käija.” Kirjanikule tundub, et pärimus läheb kõige loomulikumal kujul põlvkonnast põlvkonda edasi läbi rütmilise maatöö.
Valdur Mikita Tartu Ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli kuulajate hulgas enne loengu algust.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Pöördudes eelnevate mõtiskluste juurest loengu peateema juurde tunnistas Mikita, et kui see ettepanek talle tehti, oli esimene vastus olnud eitav. „Ma ei taha lihtsalt ennast rumalaks teha teie ees. Hmhm, tunnistan ausalt, see on minu esimene loeng maia kultuurist üldse. Aga samas tunnen ma teatud põnevust.”
Guatemalasse sattumine oli tema sõnul lihtsalt nii-öelda juhuste kokkulangevus. „Tehti ettepanek, et kas võiks tulla appi ühte väikest telesaadet tegema.” Aga ettepanekuga nõustumine seostus ilusa looga Uku Masingust, kellel oli kaks kirge, kuhu ta tahtis elu jooksul minna. Üks oli Lihavõttesaar, et lahti muukida Rapa Nui kirjamärgid. Paraku see ei õnnestunud Masingul ega ole neist jagu saanud ka AI. Mitte keegi täpselt ei tea, mida need mõistatuslikud kirjamärgid siis ikkagi tähendavad. Teine suur kirg, kuhu Uku Masing tahtis minna, oli Guatemala. Kui Mikita mõtles oma sellise suure eeskuju peale, siis see sütitaski temas lõpuks kirgliku tahtmise oma silmaga näha maiade maad ja kultuuri.
Faktid maiade demograafiast
„Guatemalat peetakse võib-olla, ega kindlalt keegi ei tea, ainsaks riigiks maailmas, kus tõepoolest selles piirkonnas tuhandeid aastaid elanud põlisrahvas on ikka veel enamuses,” teadis Mikita rääkida. Praeguse seisuga elab Guatemalas umbes 19 miljonit inimest. Väga kiiresti kasvava rahvaarvuga Guatemala on tegelikult üsna pisike. „Pane Eesti ja Läti kokku ja ongi umbes selline.”
Tehes küsitlusi maiade kultuuri esindajate arvukuse kohta tekib alati küsimus, mida täpsemalt mõõta? Kui inimene ise ütleb enda olevat maiade järeltulija, aga ühtegi maia keelt ei räägi, kas ta siis on põlisrahva esindaja või ei ole? „Noh, kes seda ütleb?” Kui inimene ise tunneb, et see on tema identiteet, siis pigem jah. Nii arvatakse sellest 19 miljonist olevat kuskil 8 kuni 11 miljonit maiade järeltulijat. Ja päris kõik maiad ei ela Guatemalas. Vaadates ümberkaudseid riike, siis on Honduras, El Salvador, Belize ja ka Mehhiko need paigad, kus mõningaid maiade järeltulijaid võib leida.
Maiad on üsna kirev rahvarühm. Need, kes räägivad ühte maia keelt, ei pruugi teisest maia keelest üldse mitte midagi aru saada. Hispaania keel on ametlik riigikeel, aga riik aksepteerib ka 22 maia põlist keelt, kuid päris riigikeele staatust neil ei ole. Kõige arvukamat rühma kutsutakse kiltšed’eks. Nende põline asuala paikneb Atitláni järve ümbrus. Seal asub Chichicastenango nimeline linn, kus peaks maiasid olema koguni kuskil 97-98%. Chichicastenango on koht, kus näeb päris ehedat maiade kultuuri ja elu.
Põlisrahva riik Guatemala maakaardil
Reisile minekul on alati mõistlik uurida sihtpaiga ohutust. „Tundub, et Guatemalas on asjad läinud oluliselt paremaks. Paarkümmend aastat tagasi oli ikka päris palju piirkondi, kuhu lausa üksinda ei olnud vähemalt valgel inimesel mõtet minna.” Guatemala pealinna nimi on Guatemala City. „Kohalik giid joonistas pliiatsiga kaardile piirkonnad, kus turvalisus on tagatud. Aga oli piirkondi, kuhu giid polnud nõus ilma turvameheta minema.”
Guatemalas pidavat olema üks väheseid selliseid suuremaid rahvaste piirkondi, kus igapäevaselt kantakse veel rahvarõivaid. “Mina muidugi neid eristada ei oska, aga vähemalt kohalikud teadsid, et kust siis keegi parajasti sinna turule tulnud. Ühesõnaga, kohaliku identiteedi hoidmine maiade hulgas on väga aus sees.”
Lisaks Hestia Hotel Strand Jurmala saalile kuulatakse Tartu Ülikooli Pärnu kolledži Väärikate ülikooli loenguid videoülekande vahendusel ka väiksemas ruumis. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Peatumata veel paljudel olulistel ja põnevatel teadasaamistel on siiski mõtlemapanevalt tähelepanuväärne vahendada lektori viidet Kanada keeleteadlasele David Harrison’ile, kes suuremas osas küll elanud Ameerika Ühendriikides. Mõne aasta eest formuleeris teadlane reegli, mida teataksegi Harrisoni reegli järgi. Ta pani lihtsalt tähele üht kummastavat seost, kui vaadata, millise kiirusega kaovad maailmast liigid ja millise kiirusega kaovad maailmast kas keeled või kultuurid. Iga keele kadumine on ka ühe kultuuri kadumine, sest keel ja kultuur on tegelikult peaaegu üks ja sama. Võib öelda, et nende hääbumine tähendab ka ühe põlisrahva kadumist. David Harrison järeldab, et rahvus ja muu loodus hävib ja sureb välja täpselt ühesuguse kiirusega, mis on umbes 1% aastas.
Mikita nendib, et natukene rohkem kui 50 aastaga on siit maailmast kadunud umbes pool metsikust loodusest. „Me kõik saame aru, et kui protsess sama kiiresti jätkub, siis me oleme ikka püstihädas. Et ega see tulevik ei ole väga positiivne.” Seda märgates ei tea Mikita öelda, kas tasub langeda musta pessimismi, aga pole ka kindlust, kas seda looduse ressurssi meie lastele ja lastelastele jätkub. „Ja me ei tea, et kas see võiks siis ütleme kümne või vähemagi aasta pärast kuuluda ikka inimesele või kuulub juba sellele koodile, kes (mis) elab siis arvuti sees. Need on sellised suured küsimused, millele ei oska keegi vastata ja ka mina ei püüa seda teha, sest tegelikult seda vastust ei ole.” Ainus mida Mikita sõnul teha saab, oleks õppimine nendelt inimestelt ja nendelt kultuuridelt ja nendelt tarkadelt, kes on kõigele vaatamata tulnud kuidagi läbi aastasadade ja aastatuhandete. „Nad on võtnud kaasa mingisuguse imelise tarkuse, mis on minu arvates ainus, mille peale me saame tegelikult loota.”
Mari Suurväli tänab Valdur Mikitat suurepärase loengu eest. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Lõpetuseks jättis Mikita kuulajatele indiaani mõttetera. Keegi põlisrahva õpetaja räägib oma noorele õpilasele, mida ta peaks elus tähele panema. Ta ütleb, et kui sa oled noor mees, siis tahad alati kuskile välja jõuda. Aga natukene vanemaks ja targemaks saades mõistad, et kõik teed viivad kas metsa või metsast läbi, aga pärale ei jõua sa kunagi. Kuid alates sellest arusaamisest tuleb alles see päris õige küsimus: kas sellel teel on sinu süda? Ja kui sa saad ausalt vastata “jah, sellel teel on minu süda”, siis mine edasi, mitte millestki muust mõtlemata, sest sa tead, et see on kõige tähtsam vastus. „Olen sellele vanale indiaani õpetajale tänulik, et ta selle mõttetera meile edasi andis!”