Arvustus
Margit Peterson kingitud punase roosiga. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard
Margit Petersoni uut romaani „Nümfomaan” kätte võttes meenus esimesena film „Nymphomanic” aastast 2013 – linateos, millest pea kõik olevat kõnelenud, aga mis sellele vaatamata mitmetest ka kuidagi mööda läks.
Margit Peterson ja tema viimati trükist tulnud raamatud. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ajal, millal tüdrukutirts üksinda kodus viibis, leidis ta ema ärapeidetud dokumentide hulgast päris mitu pornovideoga DVD plaati
Kuid neil päevil ilmunud „Nümfomaan” jäi näppu pidama kuni romaani lõpuni ja sai veel teist kordagi alustatud. Järgmisel hetkel mõtlesin Messalinale. Peetakse ju Rooma keisri Claudiuse kolmandat naist Valeria Messalinat nümfomaania sümboliks. Väidetavalt olevat naine alustanud oma seksuaalsuse väljaelamisega juba kolmeteistkümneselt. Aga Petersoni „Nümfomaani” peategelane alustas veelgi nooremana – kaheteistkümneselt. Suures plaanis selles muidugi vahet pole. Edasi lugedes ilmnes, et tegelikult unistas Mirje meestest ja seksist juba lasteaia lapsena. Ajal, millal tüdrukutirts üksinda kodus viibis, leidis ta ema ärapeidetud dokumentide hulgast päris mitu pornovideoga DVD plaati. Laps oskas need arvutisse sisestada ning vaadata ja ka erutuda.
Margit Peterson. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Olles olnud ka ise kunagi samaealine, tundub nüüd veidrana mõte, et praegused vanaisad või lausa vanavanaisad tuletavad käesoleva romaani valguses meelde oma poisikese põlves kogetud erutavaid elamusi mõnegi tolleaegse enda vanuse kauni tütarlapse läheduses. Kuid üsna romaani alguses jõuab lugeja mõistmisele, et tegemist pole kaugeltki mitte lapsest täiskasvanuks sirgunud kerglaste elukommetega naise lakkamatu seksuaalsuse kirjeldamisega, et pakkuda võimalust erootiliste pikkimistega väga patustesse fantaasiatesse sukeldumiseks. Tegemist on ilukirjanduslikus žanris siiski eeskätt sügavama psühholoogilise analüüsiga inimeste meeltes, kires, ahvatlustes, hingelises otsingus, üksteise vahelistes suhetes, samuti leiab filossoofilisi mõtisklusi, esoteerilisi arutlusi. Muidugi ei puudu igatsus armastuse järele.
Ta on jõudnud arusaamiseni, et seks ja armastus pole sünonüümid
„Mirje üritas päevi veeta õmmeldes, sest õmblemine tundus talle teraapilisena. Tõsi, ta käis küll öösiti veel sisseharjunud tööd tegemas, aga juba vähem.” 33-aastase naise 17 aasta pikkune abielu oli ametlikult lahutatud. Mirje saab palgata puhkust ja sõidab oma armastuse värvi autoga kodulinnast Pärnust välja, et olla igapäevasest rutiinist vaba ja lihtsalt lõõgastuda, näha varem korduvalt külastatud paiku, meenutada ja mõtiskleda. Mirje on intelligente naine. Rahaga oskab mõistlikult toimetada. Teine lugu on tema hinges pakitsevate igatsustega. Ta on jõudnud arusaamiseni, et seks ja armastus pole sünonüümid.
Me oleme ise näitlejad oma eluloofilmis
Armand ja Mirje pole vaatamata lahutusele ennast teineteise küljest lahti lasknud, seda siiski ainult hingelises tundmuses, aga vaatamata piinavale igatsusele ei leia nad enam teed teineteise füüsilisesse lähedusse. Mees eksleb täielikku „sohu”. Siinse lugeja sooviks on muinasjutuline kaunis lahendus ja see ei jää olemata, aga autor oskab kuni raamatu viimase lehekülje veerandini hoida lugejat ootusärevas pinevuses, et saada teada, millega lugu lõpeb. Ja veelgi enamat. Ehk nagu eelviimasel leheküljel kirjutab autor: „Me oleme ise näitlejad oma eluloofilmis, peaosatäitjad omaenda rollis.”
„Nümfomaan”, autor Margit Peterson [Lõpp 27. juuni 2025 kell 23.59 Pärnu Vana-Rääma]
Juhul, kui Lars von Trieri skandaalse „Nümfomaani” kõrvale peaks keegi Eesti või maailma režissöör väntama ka Margit Petersoni äsja trükivalgust näinud romaanist filmi, siis seda vaataksin ise ja julgeks teistelegi soovitada. Ka teatrilavastusele võiks mõelda. Seniks aga lihtsalt head lugemist ja mõtete jagamist.
Samal teemal:
