Ene Täht, Pärnu abilinnapea ja Tarmo Kruusimäe, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu „Suurpõgenemise 1944” toimkonna liige seisavad Pärnu jõe ääres, kus 21. septembril avatakse mälestusmärk suurpõgenemisele.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Päevatoimetaja
Kui Ene Täht, Pärnu abilinnapea ja Tarmo Kruusimäe, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu „Suurpõgenemine 1944” toimkonna liige täna õhtupoolikul Pärnu jõe vasakkaldal Suure silla lähedal seisid, polnud veel teada, et kunstnik Elo Liiv ei jõuagi enne homset valminud mälestusmärgiga Pärnusse. Alles õhtul poole kaheksa paiku sai Täht teate, et oodatud kunstiteos asetatakse ettevalmistatud kohale 21. septembri hommikul.
80 aastat 1944. aasta suurpõgenemisest. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Piduliku avamise kellaaega laupäeval ei muudeta ja sellega tehakse algust kell 15.00. Tähtsa sündmuse juhatab sisse Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) „Suurpõgenemine 1944” (SP1944) toimkonna esimees Iivi Zajedova. Sõna võtavad toimkonna liikmetest Pärnu poolne projekti juht Kristi Vuht Allpere ja Ülle Ederma. Mälestusmärgi õnnistab sisse EELK piiskop emeeritus Tiit Salumäe.
Pärast kingituse linnale üleandmist kõneleb Pärnu linnapea Romek Kosenkranius.
Elo Liivilt tellitud mälestusmärk on sügavalt sümboolne ja emotsionaalne, mida võib nimetada puudutuseks
Laulavad Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor ja Naiskoor Leelo. Järgnevad tervitused: Marin Mõttus – Välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonna peadirektor; Marju Rink-Abel – ÜEKN abiesimees; president Toomas Hendrik Ilves.
Elo Liivilt tellitud mälestusmärk on sügavalt sümboolne ja emotsionaalne, mida võib nimetada puudutuseks – hetkeks, mil lahkujate sõrmed veel jääjate näppusid puudutavad. Põgenike pered, kes pilluti laiali üle ilmamaa, olid kord siinsamas Eestimaa pinnal, kust nad lahkuda ei tahtnud. Nad jätsid maha oma südamed, kandes endas igatsust tagasi tulla ja lõpuks puhata armastatud kodumaa mullas. Selles mälestusmärgis on nende unistused, südamed ja hinged taas koju toodud.
Voldikud suurpõgenemise mälestusmärgi avamisest. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Pärnu 1944. aasta Suurpõgenemise mälestusmärk on pühendatud suurpõgenemise põlvkonnale, kes pidid lahkuma oma kodumaalt ellujäämise nimel, neile, kes sihtkohta ei jõudnud ning neile, kes jäid ja talusid hirmu ning teadmatust.
Tarmo Kruusimäe osundas, et Teise maailmasõja pöördelistel hetkedel 1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes Eestist sisse tungiva Punaarmee eest läände 75 000–80 000 inimest ning sel ohtlikul teekonnal hukkusid tuhanded. „Me ei tohi unustada nende inimeste kannatusi ja ohvreid, kes olid sunnitud põgenema nõukogude okupatsiooni ja sellega kaasneva terrori eest, mis purustas tuhandeid Eesti perekondi ja elusid.”
Nõukogude okupatsioonivägede eest läände põgenenud rahvuskaaslastest kujunesid teovõimsad kogukonnad, kes hoidsid emigratsioonis olles alal Eesti rahvuslikku kultuuri, identiteeti ja Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust. Eesti pagulaskonna üheks kõige olulisemaks väljundiks kujunes poliitiline tegevus, mille eesmärgiks oli rahvusvaheliste organisatsioonide ja asukoha riikide valitsuste ja üldsuse teavitamine olukorrast okupeeritud Eestis ning lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamine.