Juba üle 10. aasta on Keskkonnaagentuuri eluslooduse seireprogrammi osaks igasuvine ööliblikate seire. Eesti oludes annab ööliblikate seire teateid kuni 750 erineva liigi arvukuse muutuste kohta ning vahel harva üllatavad leiud ka pikaaegse kogemusega entomolooge.
Just nii läks 2023. aastal, kui teadlased avastasid seire käigus Eestile uue liigi, mille määrang hiljuti kinnitust leidis. Nimelt lendas eelmise aasta juuli alguses Pärnumaal Nigula seirepüünisesse isane luha-pisivaksik (Eupithecia addictata) ning kuu teises pooles leiti samast paigast ka üks emasloom. Kuna pisivaksikute liigina määramine on sageli keeruline ja nõuab eksperdi kogemust, tuli määrangu kinnitamist oodata. Liigi tuvastamiseks kasutati nii morfoloogilisi tunnuseid kui DNA järjestamist.
Võttes arvesse varasemalt kaardistatud liigi levikut, on Nigula looduskaitseala seega selgelt põhjapoolseim leiukoht luha-pisivaksiku areaalis!
Luha-pisivaksik on lõunapoolse levikuga liik, kes esmakirjeldati 1908. a Kaug-Idas. Euroopast avastati see liik 1990-ndatel ning tema levila siin on väga katkendlik – kitsas areaal ulatub Itaalia kirdetipust üle Austria, Slovakkia ja Ungari Ida-Ukrainani. Isoleeritud asurkonnad esinevad ka Balkani poolsaarel (seal elab luha-pisivaksik merepinnast 800-1200 m kõrgusel metsavööndis) ja Kesk-Venemaal. Läti ainuke isend leiti 2015. a riigi kaguosast ning Leedus tehti luha-pisivaksiku esinemine esmakordselt kindlaks mõned aastad hiljem, kuid korduvad taasleiud järgnevatel aastatel viitavad, et liik esineb seal püsivalt. Võttes arvesse varasemalt kaardistatud liigi levikut, on Nigula looduskaitseala seega selgelt põhjapoolseim leiukoht luha-pisivaksiku areaalis!
Luha-pisivaksik on seotud ängelheintega, millest röövikud eranditult toituvad. Selle järgi on valitud ka liigi eestikeelne nimi – luhtadel kasvab ängelheinu kohati palju ning ka Kesk-Euroopas seostatakse seda liblikat ennekõike niiskete niitudega jõeorgudes.
Keskkonnaagentuuri seirepartneri entomoloog Erki Õunapi sõnul on lõunapoolse levikuga liikide lisandumine Eesti faunale põnev, aga harv sündmus. „Pikkade aegridade puhul on huvitav jälgida, kuidas mõned seireprogrammi alguses harva esinenud liigid on tänaseks saanud täiesti tavaliseks,“ lisab Õunap. Võib-olla saame 20 aasta pärast öelda sama ka luha-pisivaksiku kohta.
Eestis on ööliblikate riiklikku seiret läbi viidud juba alates 2003. aastast ning enam kui 1,4 miljonist püütud ööliblikast on liigini määramata jäänud vaid 401 isendit. Sellise andmerea juures saame olla kindlad, et esmakordselt avastatud liik on tõepoolest alles hiljuti oma levilat laiendanud, mitte juba kaua samas paigas elanud ja tuvastamata jäänud.
Ööliblikate seirega kogutud andmed on varemgi näidanud, kuidas kliimamuutused kohalikku faunat ja selle koosseisu mõjutavad. Ööliblikate jaoks pole seejuures oluline mitte ainult keskmise temperatuuri muutus, vaid ka järglaskonna arenemiseks sobiva ajavahemiku pikenemine, mistõttu näeme järjest enamatel liikidel lisapõlvkonna esinemist suve teisel poolel.
KU päevatoimetaja