Aldo Kals, Tartu Emajõe Kooli vilistlane
Reedel, 24. novembril tähistas oma 140. sünnipäeva pimedate ja nõrgaltnägijate laste Tartu Emajõe Kool. Seda meenutati suure pidulikkusega tihedalt sisustatud viietunnilise üritusega Taaralinnas Vabaduse pst. 9 ja Munga tn 16.
Üle Eesti külalistena kohale tulnud vilistlasi tervitas küünlasäras kooliõu ja -hoone ning õpilaskodu. Uudistajatele olid avatud 35 liikmelisele õpilasperele määratud erinevad kaasaegse sisseseadega aineklassid, koridori seinadel oli täies ilus haridustempli ajalugu, seda nii Tallinna aastatest 1883–1914 kui alates 1922. aastast Tartus. Põlvkonnad koolis on vahetunud, aga raamatukogus oli tuttav Silja Linnamägi. Tema hoole all olevas raamatukogus on sadade muude trükiste kõrval viiest köitest koosnev oma kooli haridusloo raamatud, kus juubilari kohta kõik sõnas, pildis ja helis kättesaadav.
Direktor Kristel Mets, õppe- ja huvijuht ning muusikaõpetaja olid ürituse peensusteni kõrgetasemeliselt ja nauditavalt ette valmistanud. Kontsertosa sisustasid kunagiste õpilaste ja õpetajatest taidlejate laulud ning muusikapalad, samuti etlejate esinemine. Kõike seda kroonis meie endise õpetaja Maila Jürgensoni Koolilaul. Juubeliürituse lõpetas sisukas 20 küsimusest koosnenud kooliteemaline viktoriin, mille võitsid tublimad, aga õpetlik oli ka osavõtt.
Olen kooli ajaloole õpilasena, õpetajana ja vilistlasena kaasa elanud 57 aastat. Kasutades vaba mikrofoni, ütlesin seal mõned sõnad ja lisan veel midagi.
Tänasin kutse eest aastapäevaüritusele ja tervitasin koosolijaid kooli oma 4. keskkoolilennu viie õpilase poolt, kes me lõpetasime 1967. aastal. Me kõik oleme rivis, üks Soomes, teised Eestis. Kui päevi antakse, oleme ka viie aasta pärast järgmisel kokkutulekul kohal. Juhtisin tähelepanu sellele, et naabruses peab samuti oma 140. sünnipäeva Treffneri Gümnaasium. 1967. aasta jaanipäeva eel pidasime me pidu nende abiturientidega üheaegselt.
Mul oli au selle aasta 29. juulil osa võtta Võrus toimunud Petseri eesti keskkooli kokkutulekust. Erinevalt meist, kes me käime koos viie aasta tagant, kogunevad nemad alates 1998. aastast igal suvel. Side selle kooliga ikka seetõttu, et meie kool on läbi aegade õpetanud ka ajutiselt ja osaliselt okupeeritud EV Petseri maakonna lapsi. Et mitte olla üldsõnaline, siis mõned petserimaalaste nimed. Enne sõda lõpetasid Tartu Pimedate algkooli Petseris sündinud Helene Lepik 1. lennus 1931. aastal ja 1935. aastal 4. lennus sealses Senno vallas sündinud Nikolai Ofitserov. Samadel aastatel õppisid Tartu pimedate kutsekoolis petserimaalased Valentin Kostõgov, Eevi Käomägi, Vassili Osar, Stepan Ostik ning Aleksander Podtsepajev (viimasest sai koguni pimedate kutsekooli käsitööõpetaja). Kooli järgmisel ajalooperioodil õppisid petserimaalastest meie abikoolis Henno Halliküla ja Viktor Pähn, algkoolis Riina Alver ja Helle Nurm-Reimand, neist viimane õppis koguni Petseri eesti keskkoolis. Meil said keskhariduse Petseris sündinud Endel Sammasto ja Mikitamäelt pärit Elli Kosemäe-Ojakivi. Tänuks meie koolile hariduse eest Petseri maakonna leelokandlega valge-roheline laualipp.
Mitu põlvkonda meie kooli õpilasi ja kool ise pidasid aus 20. novembrit. Põhjus selles, et 1914. aastal Tallinnas katkenud pimedate kooli tegevus jätkus Tartus Lina tn 6 just 20. novembril 1922. Jälgides sündmusi ajaloos 20. novembril, saame teada, et sel päeval 1917. aastal kuulutati Harkivis välja Ukraina Vabariik. Selle riigi esimeste tunnustajate ja õnnitlejate hulgas oli Venemaa koosseisus autonoomne Eesti. Erinevalt meist, ei suutnud nad vastu seista Punaarmee hordide kallaletungile ja ukrainlased langesid 71 aastaks Nõukogude Liidu võimu alla. Küll vabanesime sellest ikkest koos 1991. aastal.
Meie kooli üks priimus on saanud oma õpitulemuste eest õiguse olla Ukraina, praegu jälle ajutiselt okupeeritud Krimmis Arteki pioneerilaagris. Seda küll polnud karta, et Nõukogude Eesti oleks meie kooli kuld- ja hõbemedaliomanikke kutsunud kõrge punafunktsionäri igakevadistele vastuvõttudele (pimedad ja nõrgaltnägijad ei sobinu kommunismiehitajateks). Kohtade arvtuli aga täita ja seda tehti teiste koolide tublide komnoortega, kellel küll jäi medalist mõni hinne puudu. Tagasi Ukraina lainele tulles mainime, et meil olid sidemed Ukraina pimedate koolide sportlaste ja sealse pimedate muuseumiga. Oleme nendega vahetanud punktkirjalisi aabitsaid ja ajakirju. Kuidas neil läheb ja mis elu elab nende muuseumi juhataja Olga Samko, on meile teadmata. Igal juhul elame kaasa nende võitlusele vabaduse eest!