Arvamus
Loen Delfi suurest pealkirjast, et koroonaprotestijad kogunesid taas Vabaduse väljakul: meeleavaldaja proovis fotograafi aparaati käest rebida.
„Seejuures viibis ta samas seltskonnas teiste seas Anastassia Raja, Olga Zaglada ja Anastasia Pajuga, kellega seotud organisatsioonid aitasid aprilli alguses proteste käima tõmmata. Ärritunud naine püüdis Delfi fotograafi aparaati käest rebida ning nõudis tehtud fotode kustutamist. Vaidluse käigus saabusid paljude teiste väljaannete fotograafid, kes ka kõik naise pildile said.”
Ei ole ise nii pöörasesse olukorda kunagi sattunud ja keegi pole kunagi tormanud minu käest kaamerat rebima. Üldiselt tulebki seda väga harva ette, et keegi mingil põhjusel ei soovi pildile jääda. Olen kogenud seejuures väga viisakat käitumist: astutakse juurde ja palutakse teda mitte pildistada. Mõned ütlevad koguni lause või paariga selgitava põhjuse, mida tegelikult polegi vaja. Olen sellega eranditult alati arvestanud. Muide enamikel juhtudel kannan kaelas pressikaarti, et pildile jäämise võimaluse eest inimesi viisakalt hoiatada.
Siiski on tulnud ette üksikuid äärmuslikke juhtumeid. Mäletan üht Pärnus toimunud jalgrattaretke, kus suurel teel peatasid politseinikud autosid, et ratturite gruppe ohutult üle tee lasta. Pildistasin toimuvat suures plaanis, ilma ühelegi inimesele objektiivi fokusseerimata. Korraga röökis kusagilt kaugusest üks politseimundris mees, et ma ei tohtivat pildistada. Hiljem tundsin selle näo ära ajalehe veerult. Mees oli kahtlustusega uurimise all.
Teine näide paarilt festivalilt, kus koguti avalikult heategevuseks raha. Ühel juhul läks annetuste koguja pöörasesse raevu, mis tekitas tema ausameelsetes kavatsustes tõsist kahtlust ja kaalusin MTÜ juhilt küsida, kas tegemist on ikka nende poolt volitatud isikuga.
Paar inimest on oma pildile jäämise soovimatust väljendanud ka vihaste karikatuursete grimassidega, mis fotode müüdavuse seisukohalt võinuks olla hästi minev kaup. Aga et inimesed hiljem ennast hetkelise spontaanse mõtlematuse tõttu ebamugavalt ei peaks tundma, olen need fotod jätnud avaldamata. Teine lugu olnuks pika ja ettekavatsetud raevutsejate seltskonna pildistamine ja fotode avaldamine.
Nende näidetega tahan öelda, et alati võiks esimese asjana püüda jääda fotograafide suhtes viisakalt lugupidavaks. Nad teevad oma tööd. Kui tõesti ei taheta mingil põhjusel avalikul sündmusel pildile jääda, siis tasuks sellest esmalt viisakal kombel fotograafile märku anda.
Urmas Saard