Juba jalga laiale peaukse trepile tõstes peatub pilk suurel plakatil, mida kujundab Ojaste lõuendimaal „Naine linnukesega”, valminud 2017. aastal.
Paarkümmend ja rohkemgi maali jaotuvad Sindi raamatukogu uue hoone kolme erinevasse ruumi. Külastaja kohtub kunstniku loominguga raamaturiiulite vahel liikudes, avaras lugemisruumis kirjandust uudistades ja pikal kitsal koridoril sammudes. Näitust näeb 10. juulini.
Ojaste kujutab oma maalidel valdavalt naisi. Läbi naiste pilkude avaneb värviküllane maailm, glamuur ja romantika. Üksikud maalid on ka teistsugused. Näiteks „Maksi taksi ja laululind”, lilled vaasis või lihtsalt üksik punane tulp. Punaseid toone kohtab tema küllusliku värvigammaga töödes üsna sageli. Ühest usutlusest on jäänud meelde Ojaste sõnad: „Punane meeldib, on alati meeldinud, sest oma intensiivsuses on punane lausa painavalt saladuslik.”
Näitust tutvustavas kaaskirjas ütleb kunstnik: “Värvid ja Pintsel minu käes on Kuningas ja Kuninganna, kes loovad oma Kuningriiki, kellele iga läbielamine saab õppetunniks, iga kasvamine ja muutumine võimaluseks.
Kuuekümneesimese sügisel Pärnus sündinud Ojaste õppis Pärnu I Keskkooli kunstiklassis. Kunstiringi juhendaja oli Eha Kolk. Hiljem õppis Tartu kunstikoolis, mille lõpetas naha kunstilise kujundamise diplomiga 1981. aastal. Kümmekond aastat tegutses ta edukalt oma nahkehistöö firmas. Pärast firma lõpetamist pühendus Ojaste alates 2009. aastast põhjalikult õlimaali saladuste avastamisele, mis teda alati on huvitanud.
Aastatel 1987-2017 on tal olnud grupi- ja isikunäituseid (õlimaal) 49 korral, neist 37 isikunäitused – Eestis, Lätis, Soomes, Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Küprosel, Vatikanis, Itaalias.
Aastatel 1986-1997 on Ojaste nahkehistööd olnud eksponeeritud grupi- ja isikunäitustena Ameerika Ühendriikides, Ühendkuningriigis, Saksamaa Liitvabariigis, Poolas, Leedus, Soomes, Rootsis, Eestis.
Ojastele meeldib loomisest mõelda kui ühest askeesi vormist, tegevusest, ilma milleta elamine on sisutühi. „Loomingu protsess on kui teekond, mille käigus on võimalik vaimselt puhastuda ja tunnetada midagi meist Kõrgemat. Loomine on omamoodi vaimne nomaadlus, eeldades ka ajutist lahtiütlemist argipäevast.”
Urmas Saard
