Rehekuu 19. päevaks oli Karjamõisa kolhoosi saak salves, sead rammusad ja külamutid piimapuki juures valvel ning kohalik partorg aastast 1974 lubas Seljametsa rahvamajas kolhoosi lõikuspeo käima lükata.
[pullquote]Kõne järel hakati välja hõikama tublimaid seltsimehi, kellele anti Uljanovi 110. sünniaastapäeva puhul Aukiri ja punane nelgiõis.[/pullquote]1911. aastal ehitatud kunagise Pustuski meierei müürid on näinud ja üleelanud väga mitmesuguseid aegu, ka nõukogude korra. Kolhoosid on tulnud ja läinud, aga inimesed jäänud ikka samaks ka nüüd, kui Seljametsast saanud tükike maad Pärnu linna Paikuse osavallas. Eakamatel on mälestuste killud tervikpildina praegugi veel hästi meeles, nooremale põlvele saab olnust üksnes jutustuste ja kujundite abil aimdust tekitada. Laupäeval pidutseti ajas aastat 45 tagasi, aga see polnud üksnes trall ja lõbu vaid ka sama maja katuse all tegutseva muuseumi mäletamiste ja museaalide ellu äratamine. Riietuski valiti läinud sajandi seitsmekümnendate vahemikust.
Purpurpunase kangaga põrandani kaetud kõnepult, mida kaunistasid Eesti NSV vapp, kuldsete kirjadega sõnad „Kõigi maade proletaarlased ühinege” ja midagi „Eesti NSV Ministrite Nõukogu riikliku kutsehariduse” teemal meenutasid ühemõtteliselt kunagise ideoloogia puudutust. Sõnakas mees Elmar Trink täitis õhtujuhi ülesandeid ja veidi karmi tooniga hääles sobis hästi ka partorgi rolli.
Muuseumi poolelt sisenes üks laudanaine suure piimamannerguga ja välisuksest tuli teine samasuguse lastiga. Piimapuki juures kohtusid Liisu ja Marina, kellel võinuks juttu jätkuda kauemakski. Piimapuki astmele astus väike Liisi Miil, keda partorg esitles pioneerina, ja luges kõlaval häälel ette Erika Esopi luuletuse „Meie kolhoosis”.
Seitsmekümnendate taktis jätkas ka ansambel Helin. Sindi mees Priit Kask oli õpetanud neid laulma laule „Muusikat olgu me majas” ja „Traktoristi laul”. Küllap kõige oodatum hetk saabus siis, kui avakõne pidas kolhoosiesimees, kellel ordenid rinnas ja mustad vuntsid nina all. Puldi kõrval istus sekretär, kes kõik öeldud sõnad kirjutusmasina peal paberile tippis, vahepeal toolilt tõusis, esimehele klaasi vett ulatas ja seltsimehe laupa higist kuivatas. Kõne järel hakati välja hõikama tublimaid seltsimehi, kellele anti Uljanovi 110. sünniaastapäeva puhul Aukiri ja punane nelgiõis.
Suurele põrandale tulid rahvatantsijad Virtin ja Kuu, keda saatsid muusikaliselt Ülle ja Jaano Martin Ots.
Harmoonium väärib rahalist abi
[pullquote]kolhoosipeo loterii ja oksjoniga lisandus veel 313 eurot[/pullquote]Ülle Ots istus viivuks ka pneumaatilise klahvpilli juurde ja pani hinnalise harmooniumi pedaale tallates ning nõndamoodi lõõtsa kokku surudes õhuvoolu meloodiliselt liikuma. Põlendmaa küla Mihkel-Metsa talu peremees Enn Kasemets kinkis Seljametsa muuseumile harmooniumi, mille renoveerimise toetuseks on juba naistepäeval korraldatud heategevuspidu. Kasemetsa sõnul ostis pilli sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal oksjonilt tema äi, kes omakorda pärandas selle oma tütrele Maimule. Muuseumi sõber, Põlendma küla mälestuste talletaja ja Helina laulja Maimu lahkus mõned aastad tagasi manalateele. Tema sooviks oli harmooniumi üleandmine muuseumile.
Harmooniumi sisemuses olevad kleebised kinnitavad, et pilli on häälestatud aastatel 1920 ja 1926 Pärnu oreli ja harmooniumi ehitajate juures. Nüüd vajab ja väärib harmoonium renoveerimist, mille jaoks Seljametsa rahvamaja eelarves puuduvad vahendid. Juba on heategevusloteriide, oksjonite ja annetajate toel kogutud 1450 eurot, mis moodustab kogu vajadusest kolmandiku. Rahvamaja juhataja Annika Põltsam rääkis, et mihklipäeva pärimuspäeval annetas Paikuse sepp Jaan Kukk terve päevaga teenitud tulu. Samuti on annetanud Seljametsa Wanade tantsude klubi eestvedajad Rita Mändla ja Ülle Ots. Eilse kolhoosipeo loterii ja oksjoniga lisandus veel 313 eurot. Üleskutse on väljasaadetud kõigile teistelegi osavalla elanikele ja ettevõtetele. Suuremate annetajate nimed jäädvustatakse tulevastele põlvedele.
Harmooniumi fondi toetuseks saab teha ülekande Pärnu linnavalitsuse pangakontole EE852200221072463632 Swedbank. Selgituseks märkida „Seljametsa harmoonium“.
Ülle Ots oli esimene Jenka tantsija, kes vedas kättpidi juhatades laudade taga istuvaid mehi tantsule. Jenka loodi kuuekümnendate Soomes, kust levis kiirelt üle Euroopa. Lauljatena tulid „kolhoosirahva” ette Ilme Prenge, Endel Pukk, Arno Tänav, Enn Kasemets. Põrandale jooksid tantsutrupi Kolhoosi plikad. Saateansamblis olid taas sintlased Erika Kolnes, Priit Kask, Vallo Vaargas. Sintlaste osalus Seljametsa viljeelus on selgelt märgatav, mitte ainult viimati nimetatud kolme nime osas.
Lüpsivõistluseks kasutati tõupuhast täispuhutavat lehma, kelle udaratest lüpsti aja peale võisteldes õlut. Männituka talu peremees Margus Saare sõitis kolhoosipeole nelja veneaegse uunikumiga. Saare tõi peole ka diplomaadikohvri, mille sisu õigesti mõistatades võis saada mõnegi joogi, kilukonservi ja muu suupärase omanikuks. Martade puhvetis müüdi sülti ja muud heast-paremat kraami. Teenindajad olid kolhoosiaegsete oskustega, millega tänapäevane noorem põlvkond jääks ilmselt jänni. Näiteks Elle Jaakson arvutas müügiarveid arvelaual, mitte tänapäevase arvutiga.
Kolhoosipeo lõpetas 45-aastane ansambel Apelsiin, kelle algkoosseisust löövad siiani kaasa Ants Nuut ja Tõnu Aare.
Urmas Saard
