„Minu nimi on Majda Koren, ma tulen Sloveeniast, ma kirjutan raamatuid, mulle meeldivad kollid, tulnukad ja võlujoogid,” ütles lastekirjanik ja õpetaja kohtumisel Sindi gümnaasiumi esimese kuni neljanda klassi õpilastega.
[pullquote]Ükskõik kuhu ma ei läheks, mul on alati kaasas väike märkmik[/pullquote]Tänast külalist saatis kirjastuse Päike ja Pilv juhataja Katrin Reinmaa, kes tegi laste ja kirjaniku vahelise vestluse mõlemale arusaadavaks. Kuid Koren ei rääkinud üksnes inglise keeles. Ta õpetas lastele pisut ka sloveenia keelt ja alustas oma nimest. „Minu nimi on Majda Koren, aga koren tähendab sloveenia keeles porgandit. Sellepärast ongi minu kõrvarõngad porgandid.” Kirjaniku arvates on täiskasvanutel üsna raske sloveeni keelt õppida, aga lastel minevat õppimine päris hõlpsasti.
„Õpime, kuidas öelda tere hommikust. Kuulame ja kordame minu järgi: dobro jutro!”. Järgmisena said lapsed teada, et lahko noč tähendab head ööd. Koren hindas laste hääldust suurepäraseks. Siis võeti käsile numbrite loendamine: ena, dva, tri, štiri, pet. Jätkuvalt polnud kirjanik kiitustega kitsi.
Koren rääkis lastele Sloveenias asuvast väikesest Bledi linnast, mis on siiski pisut enam kui tuhatkonna elanikuga Sindist suurem. Linn asub Austria piiri lähedal kauni Bledi järve ääres. Bledi linnas valmistatakse hästi maitsvaid kreemi kooke. Sloveenia tähtis sümbol on riigi kõrgeima mäe Triglavi kolm tippu. Sloveenia keeles tähendab triglavi kolme pead. Triglavi on olulise kujundina ka Sloveenia riigivapil.
Kirjanik näitas oma käes märkmiku ja selgitas: „Ükskõik kuhu ma ei läheks, mul on alati kaasas väike märkmik, sest mitte kunagi ei tea, millal tuleb mõni hea idee. Ükskord kirjutasin märkmikusse raamatu pealkirja „Poiss, kes ei armasta pannkooke”. Kas keegi ka teist ei armasta pannkooke? Minu märkmikus on palju märkmeid ja mitte kõigest ei saa lugusid.”
[pullquote]Mõtlesin, mida ma saaksin teha, et ta enam ei kardaks.[/pullquote]Oma esimese raamatu saamisloost jutustades palus Koren esimeses reas istunud tütarlapse enda kõrvale. „Mängime, et see tüdruk on minu kõige noorem poeg. Mul on kolm poega, kes on praegu täiskasvanud mehed, aga läheme ajas tagasi, kui kõige noorem poeg oli kolmene.” Ühel õhtul voodisse magama minnes vaatas laps sängi alla ja kujutles, et näeb pimeduses kolle, kes ajasid hirmu peale. „Mõtlesin, mida ma saaksin teha, et ta enam ei kardaks. Siis ma mõtlesingi välja väikese tüdruku, kellel on roosad juuksed. Sellest sai minu esimene raamat, mis rääkis kollist nimega Mici. Mulle meeldivad kollid, samuti tulnukad,” ja Koren luges samast raamatust lühikese lõigu ilma tõlketa sloveeni keeles ette, et kuulajad saaksid aimduse selle keele kõlast.
Küsimuste küsimise ajal tõusid kümned käed. Esimesena taheti teada kui palju aega kulus Eestisse sõitmiseks? „Päris pikk tee! Alguses pidin ma Sloveenias sõitma lõuna poole ja siis põhja poole. Minul võttis ümberistumiste ja lendamisega aega kaheksa tundi, aga otselennul võinuks kuluda kaks ja pool kuni kolm tundi.”
Küsiti ka vanust, aga seda tuli ise arvutada, sest vastates ütles kirjanik, et on sündinud 1960. aastal. „Miks tahtsid saada kirjanikuks?” Koren vastas tütarlapsele, et talle on kirjutamine alati meeldinud. „Kolmandas-neljandas klassis hakkasin kirjutama päevikut.” Kirjanik pidi tunnistama sedagi, et tal ei ole üldsegi autot.
“Keeda mulle üks muinasjutt
Kirjaniku juttu kuulas kooli aulas suure huviga ka 1.b klass koos oma õpetaja Heli Telmaniga. Nemad olid eelnevalt lugenud Koreni raamatut “Keeda mulle üks muinasjutt”, mis ilmus eesti keeles mullu oktoobris kirjastuse Päike ja Pilv toimetamisel. Muinasjutus keedab jänkuema oma pojakesele erinevates pottides erineva maitsega muinasjutte. „Ka meie klass õppis tundma erinevaid maitseid ja retsepte lugema. Mõtlesime välja ühe muinasjutu retsepti,” ütles Telman.
Täna kasutasid mitmed lapsed ja õpetajad soodsat võimalust endalegi see põnevalt kirjutatud raamat muretseda. Muidugi paluti autogrammi, aga sedakorda oli Koreni käes pitsat, mille vajutusega jäi esilehele oraanži allkirja kõrvale ka sama värvi porgandi jäljend.
Nimetatud lasteraamat kuulub rahvusvahelisesse lugemisprojekti Meie Väike Raamatukogu, mis mõeldud esimese ja teise klassi õpilastele rikastamaks koolitööd ning mõistmaks enda tundeid. Projekt algas koolidele läinud aasta 1. septembril ja kestab tänavu 12. juunini.
[pullquote]lugedes vähemalt pool tundi päevas, saavutavad lapsed palju paremaid õpitulemusi[/pullquote]Sindi gümnaasiumi raamatukogu juhataja Imbi Jalakas kinnitas, et lugedes vähemalt pool tundi päevas, saavutavad lapsed palju paremaid õpitulemusi võrreldes nendega, kellel lugemishuvi puudub. „Lugedes õpime tundma enda ja teiste emotsioone, samuti mõistma ja aktsepteerima sotsiaalseid põhimõtteid ja suhteid. Lugedes areneb väljendusoskus, mälu ja mõtlemine,” selgitatakse projekti otstarvet. Projekti käigus loetakse kuut lasteraamatut, mille autoriteks on Hilli Rand Eestist, Peter Svetina ja Majda Koren Sloveeniast, Przemysław Wechterowicz Poolast ning Mārtiņš Zutis Lätist. Iga osalev klass valis ise, millal ta mingeid tegevusi läbi viis. Registreerunud klassidele jagati õppeaasta alguses kuuest raamatust ja 25 ühesugusest temaatilisest töövihikust koosnevat komplekti.
Projekti toetavad Euroopa Liidu programm „Loov Euroopa”, Eesti Kultuuriministeerium ja Eesti Lastekirjanduse Keskus.
Urmas Saard
