Arhitekt Britt Vaher rääkis kohtumisel TÜ Pärnu kolledži Väärikate ülikooli arhitektuurihuviliste kuulajatega sildadest maailmas ja Pärnus.
[pullquote]Belgias ja Saksamaal näeb isegi laevasid kandvaid kanalitega sildasid[/pullquote]Kolmapäeval, 10. aprillil olid pea kõik Pärnu kolledži suure auditooriumi sajast kohast hõivatud. Vaher ütles enda tutvustuseks, et on arhitektina töötanud 18 aastat, sellest viis aastat Arhitektuuribüroos Luhse & Tuhal OÜ.
Paljude slaididega illustreeritud loeng jaotus kolme osasse. Kõigepealt tutvustas ta väga erinevaid sildasid laiast maailmast, alustades koguni ajastust enne Kristuse sündi. Teisena rääkis ta mitmetest visioonivõistlustest Euroopas, kus on välja tuldud lausa ulmelistena näivate kavanditega. Kuuldu ja nähtu suunas mõtted omakorda tulevasele Pärnu kesklinna sillale. Kolmandaks avaski Vaher oma nägemust sellest, milline võiks olla ühena paljudest võimalustest Pärnu uus sild. Vaheri magistritöö “Pärnu sild – märk ja dialoog” valmis 2016. a Tallinna tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas. Juhendajaks oli arhitekt Ignar Fjuk ja retsensent arhitekt Tanel Tuhal.
Vaher juhtis tähelepanu sillale kui märgilisele objektile. Tema sõnul on filosoof Christian Norberg-Schulz mõtestanud kahe paiga vahele loodud ühendust, millega lisandub täiendav väärtus. „Sillad mitte ainult ei ühenda, vaid väljendavad ka riikide, tsivilisatsioonide kultuurilisi ja sotsiaalseid muutusi. Sild annabki väärtuse nende kahe paiga vahel.”
Primitiivsetest sildadest ulmeliste mõttelendudeni
Suurele ekraanile ilmus esimene pilt sillast, üle suurte kivide reastatud kiviplaadid. „Siin on väidetavalt Inglismaa kõige vanem sild, arvatavalt 1000 aastat enne meie aega.” Kõigepealt olid suhteliselt primitiivsed sillad, kivid üksteise kõrvale lükatud. Seejärel tööstuslikud, siis arhitektuursed ja insenertehnilised. Omal ajal oli sildade ülesanne ka linnasid kaitsta. London Tower Bridge, pikkust 244 meetrit, valmis aastatel 1886-1894. Sild on kahetasandiline: alumisel asub sõidutee, ülemine jalakäijatele. Tööstuse võidukäiguga hakati tegema terasest sildasid. Eesmärgiks polnud ilu, vaid praktiline pool ja insener-tehniline mõte.
Üks uuemaid sildasid valmis Vietnamis (Golden Bridge Ba Na mägedes) 2018. aastal. Eesmärgiks seati visuaalse efekti loomine ja mängimine inimeste tunnetega, et pakkuda neile võimalikult palju emotsioone. Tehislikult loodud käed hoiavad jalakäijatele mõeldud silla plaati. „See on suur turismi magnet. Ise ei ole käinud, aga soovitan vaatama minna,” lausus Vaher, kelle sõnul on iga sild märgilise tähendusega, mille nimel tasub pingutada.
Belgias ja Saksamaal näeb isegi laevasid kandvaid kanalitega sildasid. Londonis asub sild, mis avaneb üksnes iga reede keskpäeval.
Omanäoline vaatamisväärsus on jalakäijatele ehitatud Rahu sild Tbilisis. Pikkus 156 meetrit. „Sild on tähtsamaid Georgia pealinna struktuure. Silla idee autoriteks on Itaalia arhitekt ja Prantsusmaa disainer. Töö on inspireeritud arhitekt Norman Fosteri loomingust,” selgitas Vaher. „Silda katab klaasist struktuur ja rajatist kujundavad valgussüsteemid – 30 000 pirni, mis siis morsena annavad väidetavalt valgussignaali, koosnedes perioodilisuse tabeli elementidest, mis moodustavad kuidagi inimese keha sellele pinnale. Arhitekti sõnum on hümn elule, rahu rahvaste ja riikide vahel. Paljud võrdlevad silla konstruktsiooni Eifeli torniga, mis on tehnoloogiline arhitektuur ja monumentaalsus.”
Pildigalerii Rahu sillast Tbilisis
Oakland Bay Bridge valmis aastal 1936 San Franciscos. Pikkus 7,18 km. Punane jalgrattasild „Jalgratta uss” Kopenhagenis, pikkus 230m. „Midagi taolist võiks ratturite jaoks ka Pärnus olla,” leidis Vaher.
Vaheri üks lemmiksildasid on 1,6 kilomeetri pikkune The Golden Gate Bridge (Kuldvärava sild), mis valmis San Franciscos 1937. aastal. Selle arhitekt on Irving Morrow. „Kuldvärava sild on väga tuntud ja märgilise tähtsusega Ameerika jaoks, sest selle järgi teatakse nii San Franciscot kui Californiat. Avamise hetkel oli see maailma kõige kõrgem ja pikem sild. Kahjuks on sellelt sillalt tehtud kõige rohkem enesetappe, aga siiski väga ilus, paljudes filmides kajastatud. Ameerika firmamärk!”
Vaher käis mullu novembris Austraalias vihmametsade kohal rippuval sillal, millest tegi ka ise fotosid.
Põnev oli ülevaadet saada ulmeliste sildade konkurssidest. „Washingtonis loodi korrustega pargi silla visioon. Pärnus puudub vajadus, aga on kohti, kus maad vähe ja seda tekitatakse erinevate tehniliste lahenduste abil juurde, näiteks jõe peale. Jalakäijad liiguvad läbi pargi märkamatult üle silla ühelt kaldalt teisele. Aga kõrval kulgeb ka autode sild. Kõik pole küll realiseerunud, aga internetist otsides leiab ka päris ulmelisi realiseerunud projekte,” rääkis Vaher ja vahetas ekraanil kümneid isesuguse vaate ning otstarbega sildade piltisid.
Pildigalerii sildadest maailmas
Pärnu sillad ajaloos
Kuni 19. sajandini ületati Pärnus jõge parvede ja paatidega. Esimene ujuvpontoonidel sild ehitati 1803. aastal. Algatajateks olid Pärnu suurkaupmehed. Rahvasuus hakati seda nahksillaks kutsuma. Nahksild asus praeguse Kesklinna silla kõrval, mere poolsel küljel. Silda oli võimalik avada laevade liikumiseks. Jäämineku ajal võeti sild lahti, isegi kuni paariks nädalaks. Juhtus sedagi, et sild pääses jäämineku ajal rändama. Siis käidi muulide vahelt tagasi toomas.
Nahksild teenis linna üle saja aasta. 1935. aastal sõlmiti Taani firmaga leping püsisilla ehitamiseks. Kaartega sild valmis 1938. aastal, kuid lõhati juba 1944. aastal. Samal aastal paigaldati purustatud silla kõrvale ajutine puitsild. 1956. aastal valmis nelja kaarega silla asemele praegune Kesklinna sild.
Pärnu kesklinna transiitliikluse vähendamiseks valmis uus sild 1976. aastal Papiniitu. Raudtee sild avati maantee silla kõrval veidi hiljem. Juba uue silla avamisel kirjutas Pärnu Kommunist vajadusest hakata mõtlema ka kolmandale linnakohal Pärnu jõge ületavale sillale.
Pildigalerii Pärnu sildadest ajaloos ja nüüd
Kolmas sild
Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuri ja urbanistikainstituudi 2016. aasta magistritööde näitusel võis näha ka Vaheri põnevat nägemust Pärnu uuest sillast. Toona leidis arhitektuurimagister, et tulevane sild võiks olla huvitav maamärk, mida inimesed tuleksid Pärnusse uudistama. „ Siin on aastaid räägitud uue keksklinna silla planeerimisest. Teema on Pärnus muutunud väga aktuaalseks. Tänavu märtsis saatis Pärnu linnavalitsus volikogule vastuvõtmiseks Raba – Lai tänava silla detailplaneeringu, mida volikogu hakkab arutama 25. aprillil toimuval istungil,” rääkis Vaher praegustest arengutest. Esialgul oli sild kavandatud Raba – Aia tänava pikenduse joonele. Nüüd on valitud hoopis Raba ja Pargi tänava pikendus, suunaga päästeameti ja politsei hoonete vahele.
„Pärnu silda kavandama hakates liikusid peas kõiksugused mõtted. Kui enamik seatud tingimus lahti anda, siis oleks muidugi võimalik kõike planeerida ja me saaksime väga ägedaid asju teha. Aga meil on muinsuskaitselised nõuded ja muud piirangud,” arutles arhitekt. „Magistritööks valisin Raba ja Aia tänavate vahelise ühenduse, mida tol korral kõige tõenäolisemaks peeti.”
Vaheri kavandis näeb kahte silda: jalakäijatele ja sõidukitele, mis on konstruktsioonilt küll ühendatud, aga kasutajate seisukohalt eraldatud – moodustades siiski visuaalse terviku. Põhilahendus markeerib kahe piirkonna ühenduse loomist ning võimalikku kesklinna elavdajat, millest annaks kujundada Pärnule uudset telge, samuti suursugust kesklinna väravat. “Värav” seostub eelkõige silla kahe kaarega, mis kõverduvad üle sõidutee ja asetuvad ühtlasi risti jõel liiklejatega.
Sõidukite silla kavand näeb ette mõlemas sõidusuunas üht rada. Sõidukite sillaplaadi laiuseks on 14,5 meetrit, millest paarimeetrine riba jääb konstruktsioonide ühendustele ja mõlemale sõidutee servale 1,5 meetri laiune teeala silla teenindamiseks või hädaolukorras tarvilike liikluskorralduslike sõlmede lahendamiseks.
“jalakäijate silla kavandas Vaher nurgelise kulgemisena
Sõidukite tasandist mere pool asuva jalakäijate silla kavandas Vaher nurgelise kulgemisena, et rõhutada ajas liikumise muutust. Eesmärgiliselt on kergliiklejal võimalus seisatada, tajuda jõe voolu ja ruumi ning nautida vaadet linnale. Kergliiklussild on valdavalt 4,2 meetri laiune ja jaotatud kaheks: jalakäijatele ning kergliiklejatele. Kõnniteed katab puitpind ja kergliiklusrada peaks olema karestatud betoonpinnaga. Kergliiklussilla käsipuud valmistatakse puidust, piirded tehakse isepuhastuvast kirkast klaasist.
Plaan näeb ette raudbetoonkonstruktsiooni, mille peakandjad on kaks erineva kõrguse ja geomeetriaga kaart. Nende küljes ripuvad sõidukite ja kergliiklejate silla raudbetoonplaadid.
Leedvalgustid lõimuvad sillakaartesse ja tõmbidesse, samuti kergliiklussilla piirde käsipuule ja sillaplaadi sisse, et eristada jalg- ja kergliiklusrada.
Kolm aastat tagasi tehtud arvestuste põhjal võinuks silla ligilähedane maksumus küündida 15 miljonile eurole.
Vaher kinnitas kuulajatele, et soovib jaksamise korral kindlasti osaleda ka rahvusvahelisel konkursil, kui see peaks mingil ajal Pärnu silla projekteerimiseks välja kuulutatama. Ta usub, et kavandatav kolmas sild omandab Pärnus kahtlematult märgilise tähenduse. Olulist rolli etendavad selles silla asukoht, suurepärane vaadeldavus, rajatise vorm või kujund ning muidugi ka linnakodanike pikaaegsed unistused. Nii Vaher kui Malle Erend, kolledžis toimuvate Väärikate ülikooli loengute korraldaja, kutsusid kodanikke innukamalt planeeringus oma sõna sekka ütlema. Ka kolmapäeval toimunud kohtumine arhitektuurimagistriga kujunes elavaks mõtete vahetuseks.
Tähtis on sillale nime leidmine. See oluline nüanss peaks jääma kogukonna otsustada ja hääletada. Vaher on pakkunud kolme nimekujundit: Vesivärav, Valge värav, Pärnu värav.
Suvel 2016 kirjutas Vaher Pärnu Postimehe arvamusloos: „Vaieldamatult on iga sild dialoog, mis Pärnu silla puhul ainult ei loo ühendust, vaid ühtlasi tugevdab elanike sidet ja aktiveerib ala terviklikult.”
Pildigaleriis Britt Vaheri 3D visualiseering Pärnu kolmandast sillast
Urmas Saard
Samal teemal:
Pärnu uue autosilla planeeringut hakkab linnavolikogu arutama
