Jürikuu 14. päeval esietendub Piibe Teatrilt Aleksander Suumani värssidest ja elust inspireeritud lavatükk „Kuulus on kummaline” Lääne-Virumaal asuvas Simuna Rahvamajas. Lavastuse valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.
Aleksander Suuman sündis 25. aprill 1926 Simunas ja suri 19. aprill 2003 Tallinnas oma kodus Kirjanike Majas. Sõprade ja avalikkuse jaoks lihtsalt Suumani Sass oli õpetaja, kunstnik ja luuletaja, kelle loomingut on tõlgitud kümnesse keelde. Sassi pilk märkas elu veidrusi. Nii on tema luule täis lustakaid ja elurõõmsaid hetki. Salmid vormuvad kunstniku eluteeks, mida ilmestavad lavastuse taustal Sassi maalid. Lisaks luulele kõlavad tema õe Helmi meenutused.
Lavastuse dramaturg ja lavastaja Arlet Palmiste toob vaatajate ette näitlejad Üllar Saaremäe ja Margus Grosnõi. Elina Reinold annab hääle Sassi õele. Nõuandvalt Aapo Pukk.
Lavastuse saamisloost kõneldes ütleb Palmiste, et tema pole mitte kunagi Aleksander Suumaniga kohtunud. „Mängisime Piibe Teatris lavastust „K. E. von Baeri lõpetamata uurimus”, kus peaosas tegi kaasa Toomas Suuman. Proovide vahel ja kohvilauas istudes deklameeris Toomas pidevalt küll oma isa, küll teiste luulet. Kui käisin festivalil „Kuldne Mask” vaatamas Konstantin Raikini monoetendust, kus ta luges vene luuletajate luulet, siis see oli elamus, mis ehmatas,” räägib lavastaja.
„Mõtlesin, kellega saaks Eestis teha sarnase etenduse ja koheselt tuli mõttesse Toomas. Rääkisin sellest Toomasega ja ta nõustus kohe tingimusel, et kava peab koosnema tema isa Aleksandri luulest. Panime kava kokku, aga siis hakkasid kohtumised ära jääma, kuid Toomas vastas telefonile. Ühel päeval kuulsin tema lahkumisest meie hulgast. See oli ehmatus, sest Toomas polnud oma tervisemuredest üldse rääkinud, rääkisime vaid luulest.”
Alles jäänud kavaga ei osanud lavastaja korraga midagi peale hakata. Kuid ühel hetkel ta siiski mõistis kohustust Toomase ees, et tuleb koostatud põimik lavale tuua. „Mõtlesin, kes võiks olla veel Eestis luule esitaja, keda jääd kuulama ja tahad veel kuulata. Teadsin, et see saab olla Üllar. Kuna kava oli koostatud kahele näitlejale, siis kutsusin osalema ka Marguse. Mõlemad olid minu õnneks nõus.”
et isa kaks poega saaks teha koostööd veel isegi siis kui üks on juba lahkunud
Nüüd tuli ideed tutvustada Aapole, kelle toetust pidasin kogu lavastuse õnnestumise juures väga oluliseks. Saatus toob teele imelisi inimesi ja ilmnes, et Aapol oli sarnane idee juba mõnda aega peas kummitanud. Siin oli hea kaks ideed ühendada, et isa kaks poega saaks teha koostööd veel isegi siis kui üks on juba lahkunud. Minust sai vaid toru mälestuste vahendajana. Lisaks oli Aapo kirja pannud oma tädi Helmi mälestused oma vennast, millest sai tuumakas täiendus Aleksandri luuletustele.”
Sassi õde Helmi meenutab, et üks külamees käis neil koguaeg köögis istumas ja juttu ajamas. „Tegi piipu aina. Sass aga tegi temast portree, sinisest savist elusuuruse pea. Pani selle kännu otsa, nii see jõllitas seal. Koer läks hulluks, sai vihaseks ja haukus mis kole. Sass ise vaatas põõsast pealt. Jahimehed olid ka ära ehmatanud. See kuju oli tükk aega veel seal, täitsa see mees. Pea oli, piip oli, tume inimese pea kännu otsas. Kui Sass Väike-Maarjas keskkooli lõpetas, tulid kohe venelased. Kaks nädalat enne venelasi oli suur saksa mobilisatsioon. Sõitsime hobusega Rakke rongijaama. Kurb meel oli, et vend peab sõtta minema. Kahe nädala pärast jooksis Sass sealt sõjaväeosast ära. Sinna läks oma riietega, üks ülikond tal oligi, kooli lõpuülikond. See võeti ära ja sealt tuli koju saksa sõduri riietega. Paljud eesti sõdurid tulid niiviisi koju.”
Piibe Teater on projektiteater, mille algatasid Triinu ja Arlet Palmiste 2011. aastal. Teatri eesmärgiks on tutvustada publikule Piibe maantee äärseid legende, ajalugu ja inimesi. Teatri nimest lähtuvalt keskendutakse just Piibe maantee ääres elanud inimestele või seal toimunud sündmustele. Kõikide näidendite autoriks on senini olnud Arlet Palmiste.
KU päevatoimetaja