LIHTSUSTATUD VÕI VÕIMENDATUD TÕELISUS?

Arvamus

Ernst Cassirer “Uurimus inimesest. Sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse”

Üks silmapaistvamaid 20. sajandi filosoofe Ernst Cassier on öelnud, et teadus on tõelisuse “lihtsustus”, kunst seevastu aga selle “võimendus”. Järgnevalt püüab Joosep Tammo seda mõtet lähemalt vaadelda tänases You Tube kõneluses. Inspiratsiooni selleks mõtiskluseks sai ta Timm Lewerenzi artiklist käesoleva aasta ajakirja Philosophie kuuendast numbrist.

Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Küsigem kõigepealt: Kuidas me saame elus hakkama? Meelelised muljed voolavad üle meie ekraanide, uudised ülemaailmsetest kriisidest ja isiklikud mured tungivad peale. Kõigest hoolimata enamus meist ei kaota orientatsiooni. Saame ikkagi kuidagi hakkama. Me püüame vahet teha tõesel ja ebatõesel, eristame ilu ja inetust, teeme moraalseid otsuseid. Teisiti öeldes: Me avastame korra.

Cassirer väidab, et inimene ei koge maailma otseselt, vaid läbi sümbolite, mis on keele, kunsti, religiooni ja teaduse vormid.

Aga kust see tuleb? Aastasadu lähtuti sellest, et maailmakord asub väljaspool meid, seda tuleb vaid ärksa vaimu ja tundlike meeltega avastada. Teadus tunnetab jumalikku korda, kunst aga toob ilmsiks selle korra ilu. Kuid uus-ajal perspektiiv muutus. Nüüd oleme meie need, kes korda loome. Kosmose struktuure enam ei avastata. Neid vormitakse. Ernst Cassirer oli üks neist, kes huvitus selle toimimisest. Ta kirjeldab seda protsessi oma suurimas kolmeköitelises teoses: “Philosophie der symbolischen Formen” / Sümboolsete vormide filosoofia / (1923, 1925, 1929). Eesti keeles on ilmunud Cassireri teosed “Uurimus inimesest: Sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse” (1997) ja “Kunst kui sümboolne vorm” (2004). Cassirer väidab, et inimene ei koge maailma otseselt, vaid läbi sümbolite, mis on keele, kunsti, religiooni ja teaduse vormid. Niisiis võimaldavad sümbolid inimesel maailma mõista ja sellega suhestuda. Toon siinkohal teosest “Versuch über den Menschen” ära ühe tema tsitaadi: “Sellest seisukohast võiks ilu ja tõde sama valemiga tähistada: nad moodustavad ‘ühtsuse mitmekesisuses’. Siiski on mõlema vahel erinevus rõhuasetustes. Keel ja teadus on tõelisuse kokkuvõtted, kunst on aga tõelisuse võimedus. Keel ja teadus baseeruvad ühel ja samal abstraheerimise protsessil; kunsti võiks seevastu kirjeldada püsiva konkretiseerimise protsessina.”

Teadus loob ühtsust mitmekesisuses. Kunst seevastu ilmutab paljusust ühtsuses.

Vaadelgem seda mõtet pisut lähemalt. Cassirer ütleb siin, et inimestena kogeme me oma maailma nii või teisiti läbi “sümboolsete vormide”. Näiteks läbi müütide, kunsti või teaduse. Sümbolid võimaldavad inimesel maailma mõista ja sellega suhestuda. Seejuures on see alati konstruktiivne protsess. Me ei leia ilu ja tõde kuidagi passiivselt, vaid struktureerime seda aktiivselt nii teaduses kui kunstis. Seejuures ei ole kunst seletatav teaduslikult ega teadus kunstiliste vahenditega. Teadus küsib, mis on selle või teise nähtuse printsiip, millele võiks selle nähtuse mitmesugused ilmingud redutseerida. Teadus loob ühtsust mitmekesisuses. Kunst seevastu ilmutab paljusust ühtsuses. Maal või luuletus väljendavad väga erinevaid tundeid, ilma et konkreetne objekt seejuures kaoks. Kui need teosed peegeldaksid üksnes kunstniku tundeid, oleks kunst vaid “sentimentaalsus”. Sellised mõtted siis teaduse ja kunsti vahekorrast meid ümbritseva tõelisuse tunnetamisel ja kirjeldamisel.

Toimetanud Urmas Saard

Allikas: „Lihtsustatud või võimendatud tõelisus?”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga