Reisikiri
Aldo Kals, matkaja
Kolmapäeval, 16. augustil võttis tosin Tartu, Haarju-, Järva- ja Tartumaa matkajat ette nende viimaste igasuviste rännakute rivis järjekorras 37. õppematka, mis viis neid Soome lahes asuvale Tallinnale kuuluvale Aegna saarele. Tarkus, mis meil kaasas oli, koosnes neljast “k”-tähelisest märksõnast – kalmistu, kasarmu, kivilabürünt ja kivikülv.
Tiiburlaevalt maha astudes seadsime end matkajuhi kaasabil kahekaupa hanerivis looduslikule jalgrajale, mis pidi kuhugi viima ja viiski. Saare kunagist rahvaarvu teenindas kalmistu, mille kivimüür ahvatles hiljutisi okupante seda kivimurruna kasutama. Neil kutsumata külalistel polnud kunagi kombeks oma laastamistööd heastada, aga siin oli endist kivimüüri pandud asendama raudteerelsid. Hea seegi. Kuna endisest perekast saare elanikkonnast on aegade jooksul järele jäänud paar püsielanikku, siis kalmistu enam kasutuses pole.
Muljet avaldas 23 rändrahnust koosnenud kivikülv kui mälestusmärk jääajast, mille maanuki taha trobikond rändrahne on end rivistanud. See on muidugi vaatepilt, kui pea kohal tõuseb kaljusein taevasse nagu päris mäestikus. Suuri rändrahne on meeles mujaltki põhjarannikult ja Abruka naabrusest Vahase saarelt üks kindlasti paarikorruselise maja mõõtu kivilahmakas. Puid ja taimi ning saare loomastikku tutvustatud jutu taustal võtsime suuna stardipaika, kus meile valmistatud maitsev pilaff kulus marjaks ära. Pool matkapäeva oleks nagu veel ees olnud, aga midagi rohkem enam ei juhtunud. Olime ikka nii harjunud, et saare pinnale astudes algab tutvumine ja see lõpeb laevaga lahkumisel. Nii jäi kaks k-tähte, Kasarmu ja Kivilabürünt käimata. Küll läksime ise pisut nudistliku ilmega kivises rannas murdlainetes kohisevasse põhjatusse merre sulistama.
Et aeg päris kasutult ei mööduks, sai tehtud kokkuvõte oma 37-aastapikkusest matkasaagast selle tagamõttega, et kunagi peaks see pluss-miinus 80-aastane seltskond oma matkamisele piduri tõmbama, aga kes seda teab?
Meie matkamine on laias laastus koosnenud kolme tüüpi matkadest. Eelmise sajandi 1987. aastal alanud 14 matka olid pühendatud Eesti 11 ajaloolisele maakonnale, kuhu kuulus Lääne maakonna tõttu kaks suve pluss veel eraldi matk Lahemaa Rahvusparki ja Tallinna. Seega kokku 14 reisi või nagu me reisikirja pealkirjas märkisime „14 sügisega Petserist Kuressaarde“.
Siis võtsime päevakorda lähivälismaa nelja õppematkaga. See hõlmas Lätis liivlaste asuala Koiva jõe ääres ja Kuramaal, Leedu merevaigurannikut ning eraldi Vilniuse piirkonda ning siis veel Helsingi linna. Pidasime plaani ka Ojamaa ning Ida-Preisimaa suunal, aga jõud ei käinud sellest üle.
Lõpuks tulid päevakorrale Eesti mere väikesaared ja siseveekogude saared, kokku 19 matka. Neist neli järvedel – Peipsi Piirissaar, Lämmijärve Salusaar, Tamula Roosisaar ja Võrtsjärve Tondisaar.
Jääb veel 14 meresaart, kusjuures üks neist maaga kokku kasvanud Munasaar. Ülejäänud neli Liivi lahes (Abruka, Kihnu, Manilaid, Ruhnu), Soome lahes kuus (Aegna, Mohni, Naissaar, Osmussaar, Prangli, Väike-Pakri), Läänemeres Vilsandi, Väinameres Kõinastu ja Vormsi ning Muhu suures väinas Kesselaid. Oleme panustanud valdavalt siseturismi ja tunneme end hästi kodumaa maateaduses ja kultuuriloos.
Sellega meie matkahuvi ei piirdu. Alates 1998. aastast oleme teinud täpselt 200 lühimatka põhiliselt Tartus ja selle ümbruskonna maakondades, aga ka kaugemale, näiteks Tallinna ja mujale Eestisse.
Samal teemal:
