Kuna tänavu juulis möödub Eesti õigeusu vaimuliku ja ülempreestri Emmanuel Kirsi (kodanikunimega Eduard Kirss) sünnist sada aastat, siis teeb ajalooline Ald Kals lühikese ülevaate suurmehe mälestuseks koos ajastule viitavate mõtisklustega.
Aldo Kals. Foto: Urmas Saard / Külauudised
10. juunil toimus Põhja-Pärnumaa vallas Pärnu-Jaagupis Uduvere õigeusu kirikus Tallinna Flora kammerkoori kontsert. Neid on toimunud uduverelase Arvo Tomsoni eestvõttel juba 24 aastat järjepanu! Ka seekord oli kirik muusikahuvilistest tulvil ja neid oli eeskätt kohapealt, aga ka üle Eesti mitmest paigast. Asjatundja oskab hinnata paremini, aga juba mitme eelmise kontserdi külastajana kiidan ilusat, enamasti keerulise helimustriga harmoonilist nii ilmalikku kui ka vaimulikku laulu ning muusikat. Kohaliku kultuurielu tippsündmusel juhtisin publiku tähelepanu sellele, et 21. juulil möödub Uduvere pühakoja kõigi aegade teenekama preestri Emmanuel Kirsi sünnist sajand.
Tulin kontserdile Muhu saarelt Väikese väina kaldalt. Üle vee on Pöide kihelkond ja seal ka Tornimäe küla, kus sündis Emmanuel (ka Eduard) Kirss. Tema usuline tee algas Tornimäe õigeusu kirikus ristitult ja leeritatult ning jätkus Petseri Vaimulikus Seminaris. Õppetöö katkestas Nõukogude Liidu okupatsioon ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) partei riigireeturlik tegevus 1940. aastal. Emmanuel Kirsi koolilinna petserit meenutab uduvere kirikus eesti vabariigi Petseri maakonna leelokandlega laualipp, tema allkiri on 2015. aastal koostatud 120 avaliku elu tegelase Eesti territoriaalset terviklikkust nõudval pöördumisel. Et me ei unustaks E. Kirsi koolilinna, sai tema perekond, Flora kammerkoor, Arvo Tomson ja Pärnu-Jaagupi Muinsuskaitse Seltsi esimees Mati Rosenstein äsja ilmunud raamatu „Petserimaalaste üldnimestik 862–2022”.
Konstantinoopoli õigusalluvuses Eesti õigeusu kiriku juhtkond pages 1944. aastal targu välismaale. Uued isandad kehtestasid Eestis Moskva patriarhiaadi võimu. 1948. aastal pühitseti Kirss diakoniks ja samal aastal ka preestriks. 1964. aastal omistati talle ülempreestri ametinimetus ja 1993. aastal sai temast ka Pärnumaa õigeusu praost. Aastatel 1991–1993 oli E. Kirss piiskopkonna valitsuse liige. Ime küll, aga 1991. aastal õnnestus Tallinnas korraldada Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel, kuigi kohal olid okupatsioonivõimud, nende armee ja jõustruktuurid. Sama ei õnnestunud aga teha Eesti õigeusu kirikuorganisatsiooniga, sest siin olid end pool sajandit peremeestena sisse seadnud külalised Peipsi tagant. Vene õigeusu kirik taotles ja mõtleb tänaseni sõjaeelse eesti õigeusu kiriku õigusjärglusele! See on ja olnuks sama, kui Nõukogude armee oleks taotlenud ja saanud Eesti kaitseväe õigusjärglaseks ning jäänud siia igaveseks meie „Rahu ja julgeolekut kaitsma“! Õnneks leidus Eesti õigeusklikus preesterkonnas rahvuslikult mõtlevaid vaimulikke eesotsas Kirsiga. Nad korraldasid asja nii, et alustasid 1993. aastal välis-Eesti õigeusu kiriku volitusel Eesti õigeusu kiriku Konstantinoopoli patriarhiaadi õigusalluvuse taastamist. Protsess vältas mitu aastat ja seda saatis Moskva patriarhaadi asehalduri, peapiiskop Korneliuse eestivastane rahvusvaheline juriidiline tulevärk, kuhu tõmmati isegi Üro ja Usa.
Selle suure tüli käigus pani end Eestis peremehena tundnud peapiiskop Kornelius Kirsi koguni kirikuvande alla. Eesti ärimeestest koosnenud survegruppide ja kolaborantide koostöö Talinna venemeelse juhtkonnaga tõi kaasa Eesti õigeuskliku kogukonna lõhestamise kaheks ning Eesti õigeusu kiriku varade kahjuliku andmise võõra riigi poolsõjaväelise usuorganisatsiooni kasutusse. Seda tehti isegi Riigikogu hoone naabruses kõrguva Neeva Aleksandri hiiglasliku peakirikuga, mis omandireformi käigus tagastati Eesti õigeusu kirikule. Millegipärast ei näe meie asjakohased organid selles hukatuslikku julgeolekuriski. Küll näevad seda ukrainlased, kes kõrvetavad Ukrainavastast sõda toetava Kirilli juhitud Moskva patriarhaadi kirikuorganisatsiooni Ukrainast välja. Kahjuks ei reageeri Eestis keegi Moskva laiutamisele Eesti Vabariigi ajutiselt okupeeritud Petserimaal. Seda seoses Ukraina poolt Moskva patriarhaadi alt tagasi veetud Kiievi Suurkloostri staatuse omistamisega Petseri kloostrile ega varem Tšetseeni ning Ukraina rahva timuka külaskäikudele Petseri kloostriülema juurde.
Kirss on teeninud preestrina Hiiu, Lääne, Pärnu, Rapla ja Saare maakonnas ning Tallinnas paarikümnes õigeusu kirikus. 1957. aastal määrati ta Uduvere preestriks, kus oli põhikohaga kuni aastani 1983, aga kodu tõttu kuni uinumiseni 2017. aastani, seega kokku kuus kümnendit!Aastal 1983 sai temast Eesti õigeusu peakiriku, Tallinna Issanda Muutmise koguduse ülempreester ja seda veerand sajandit kuni aastani 2008. Sealt saatis ta 21. oktoobril 1990 viimsesse puhkepaika Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi säilmed. Muide, matusetalitusel oli ka jaaguplasi.
Kirss oli kõrgelt tunnustatud vaimulik. Ta oli autasustatud Eesti õigeusu kiriku paljude tiitlitega, sealhulgas vaimuliku mõõga ja mitra kandmise õigusega. Talle oli omistatud Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeos I poolt Suuroikonomose tiitel. Ta oli Piiskop Platoni ordeni ja Punase Risti teenetemärgi kavaler ja Halinga valla aukodanik.
Kirss oli vaimulik luuletaja ja usuline mõtleja,keda peeti koguni eesti õigeusu kiriku metropoliidi ameti vääriliseks. Kirjanik Tõnu Õnnepalu on teda nimetanud „vanaks targaks meheks“. E. Kirsi peres kasvas kolm last, ta maeti Uduvere kalmistule. Tema mälestus on uduverelastele ja jaaguplastele püha. Pole imestada, kui järgnevad põlvkonnad e. kirsi isiksuse suurust teadvustades teda teenete eest Eesti õigeusu kiriku taastamisel tõstetaks pühaku seisusesse.