Arvamus
Aldo Kals, Petserimaa sõber
Aldo Kals. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Suure järjekindluse ja väsimatusega toimuvad Tallinnas Pikal tänaval Venemaa föderatsiooni suursaatkonna ees neljapäeviti kell 16 tunniajalised isamaalaste juhitud meeleavaldused Ukraina toetuseks. See kõik on tervitatav, sest nii saab näidata oma suhtumist hea ja kurja suunal.
Sel aastal langes aga kuupäev Eesti ajaloos kokku traagilise sündmusega 79 aastat tagasi, mil punane lennuvägi sooritas terrorirünnaku nende endi tõlgenduses vennaliku Eesti NSV pealinnale ja sealsele töörahvale. Küll viitab see ajaloosündmus vajadusele tegelda Ukraina-Venemaa kümneaastase territoriaalse vastasseisu taustal täpselt samasugusele olukorrale, mis on aga väldanud Venemaa poolt ajutiselt okupeeritud Eesti ida-aladel juba kolm inimpõlve!
Et teemat päevakorrale nihutada, käis Tartu Rahu Põlistamise Seltsi lendsalk ja nende sõbrad pealinnas olukorraga Pikal tänaval tutvumas. Ühe targa rahva kõnekäänd ütleb, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Seda järgides sai kurikuulsa maja ette tekitatud „postkaardi kavand“, mis koosnes Petserimaa lipust ja maakaardist, samuti Ingeri lipust ja Eesti ingerimaa maakaardist ning lisaks veel setode ikoonist Püha Jüriga ning loosungist sõnadega „Elagu Eesti, Gruusia, Jaapani, Moldova, Soome ja Ukraina territoriaalne terviklikkus!”.
Päev oli aga niisugune, et ka ise ei saanud päris vaiki olla. Meeleavalduse mitmehäälne kõnekoor tegi oma tööd ja meil oli raskusi iseenda sõnadest arusaamisega. Ime, et me ei põrganud kokku „libapunasärklastega“ ja varjusime Saiakangi alla, kus oli turvalisem juttu puhuda.
Mõnigi meis on kauges minevikus Moskvas Sobinovski uulitsas EV kunagises ja nüüdses suursaatkonna hoones nt öömaja või muud nõutamas käinud. Samasugune maja on siinsamas Pikal tänaval Venemaa kasutada, aga kus on vene võimu all oleva Pirita piirivalvekordonile sarnanev EV käsutuses olev hoone Moskvas, ei osanud keegi vastata? Ka peavad end talitsema need, kes räägivad Vene vägede lahkumisest Eestist – sinna läheb veel aega.
Kuigi Eesti maakaartidel hoidutakse ajutiselt okupeeritud alade ning täpse riigipiiri märkimisest, oli Meie maismaapiirist juba juttu. Vastu tulles idanaabri huvidele, tõmbas EV 1993. aastal oma merepiiri Soome lahest kolme meremiili võrra tagasi ja keelitas sama ka Soomet tegema. Vene sõjalaevastik saab sellest saati rahumeeli Soome lahes toimetada, kellegilt läbipääsu küsimata ja torusid katmata. Miski ei takista Eestil ühepoolset tegutsemist võimaldavas olukorras oma merepiir taastada ja hõimuvelledega lahe keskjoonel jälle kohtuda, aga millegipärast seda ei tehta.
Kui kellegil on huvi tutvuda Moskva patriarhaadi maakaardiga, siis võib saada paraja ehmatuse osaliseks. Sealt vaatab vastu täpne NSV Liidu maakaart, üksnes selle erinevusega, et liiduvabariigid kannavad vene õigeusu piiskopkondade nime ja seda impeeriumi haldab Ukraina rahva timuka parim sõber. Et Eesti õigeusklik kogukond on üht ja sama Jumalat kummardades käristatud naabri huvides kaheks, ei näi kedagi häirivat. Sellest rääkimata, et Riigikogu hoone kõrval kõrgub Moskva õigeusu sümbol ja meie julgeolekurisk, Neeva Aleksandri katedraal ning veel riigi kümneid Eesti kirikuid on renditud 99 aastaks ja edaspidi kindlasti igaveseks naaberriigile. Ka ei näi keegi tähele panevat, et Vene kõrgem vaimulikkond Eestis on varjamatult sõjalise ettevalmistusega. Loodame, et Ukraina kõrvetab Vene piiskopkonna oma riigist välja ja siis „ärkame“ ka meie ning Eestis saab olema vaid Konstantinoopoli patriarhi juristdiktsiooni all oma ja ainus Eesti õigeusu piiskopkond. Siin on suunanäitajateks Lääne-Petserimaa kõik viis õigeusu kogudust, kes teavad, kus on Uus Rooma!
Juudi riik saab Saksamaalt sellele rahvale tehtud ülekohtu eest juba aastakümneid ja küllap veel määramatu aja jooksul hüvitisi. Sama teemaga Venemaa suunal tegeldakse ka Balti riikides, aga tulemusi seni pole. Otse vastupidi. Paljud meie tipp-poliitikud ei loe seda vajalikuks ja perspektiivseks põhimõttel, et Venemaalt nagunii midagi ei saa. Kui aga pole keegi küsinud, kus siis see tarkus, et ei saagi?
Teiste rahvaste eeskujul oleme pisut selga sirgeks ajamas, et vabaneda punamonumentide taagast, aga raske ning kindlasti tagasilöökidega teekond on veel käia. Seni askeldas Venemaa Eestis oma sõdurite sadadel matmispaikadel nagu oma aiamaal. Selles valdkonnas korra majja loomine on äärmiselt pikk ja vaevaline, aga loodame ikka.