TIINA SAAR: EI JÕUDNUD NII KIIRESTI JÄRGI, KUI KÄSI PANI EES MINEMA

Tiina Saar oma esimese raamatu esitlusel. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Nädalapäevad tagasi, 26. veebruaril, palus pärnakas Tiina Saar lahkesti luulelembelist rahvast oma esimese luuleraamatu “Segu 7” esmaesitlusele, mis leidis aset Endla majas asuvas Teatrikohvikus.

Tiina Saar alias Tõesulg avanes värsside vahendusel lugejatele esmalt sotsiaalmeedias, aga nüüd on veidi enam kui 200-leheküljelise raamatu kõvade kaante vahele koondatud suur hulk luulet. Tiina lausub lõbusas meeleolus, et luuletused on seinast seina ja põrandast laeni täiesti erinevatel teemadel. „Kui kellegil neid luuletusi sirvides läheb tuju natukenegi paremaks, kasvõi pool naeratustki tekib näkku, siis on see raamat absoluutselt juba ennast õigustanud,” leiab autor. Ja hetk hiljem arutleb ta mõtlikumalt: „Tuju võib ju endal hea olla, aga kirjutad väga tõsiseid ridu. Pärast vaatad ja imestad, et kustkohast see kõik tuli? Mul ei olnud ju üldse sellist meeleolu. Aga olen kogenud seda, et käsi lihtsalt kirjutab. Keegi nagu asuks minu sees ja tahab seda kirjutavat kätt, et saaks välja öelda seda, mis tal on öelda.”

Tiina püüab eelnevalt räägitut naljatledes paremini selgitada. „Mulle endale jääb mulje, et täna ma olen vist Anna Haava, aga oot, Betti Alver oli samuti veel… Et teha selgeks seda, et mina olen lihtsalt see vahend. Mul on äärmiselt hea olla see vahend. Näiteks naabrimees ehitas ägeda kuuri. Terve pool suve veetsin seal kuuris, istusin toolis ja vaatasin kivi ja kätt, mis juba kirjutas ja mõte ei jõudnud nii kiiresti järgi, kui käsi pani ees minema.”

Tiina meenutab hea sõnaga väga toredat eesti keele õpetajat Merike Mäemetsa Pärnu-Jaagupi põhikoolis. „Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumis õpetas mind õpetaja Urve Laos. Olen mõlemale väga tänulik,” lausub Tiina. „Aga kooliajal on kõik asjad kuidagi teistmoodi. Siis on vaja kõike muud teha, mitte õppida. Siis on vaja sotsiaalset elu elada,” muigab Tiina ja muutub viivuks jälle mõtlikuks.

„Suur suislepapuu”, autor Ellen Niit

Siis tuleb Tiinale meelde lapsepõlve lemmik luuleraamat „Suur suislepapuu”, autor Ellen Niit.

Teatrikohvikus loeb autor debüütkogumikust oma loomingut, millest enamik luuletusi on kirjutatud aastatel 2018-2022. Mõned üksikud on pärit varasemast loomeperioodist, silm tabab näiteks aastat 2013. Värsid on sajaprotsendiliselt riimluule, mis kannab endas huumorit, armastust, maailmavalu ja heas mõttes kelmikat ühiskonnakriitikat.

minu jaoks vaieldamatult parimad luuletused on kantud soojast huumorist ja omapärasest vaatenurgast: “Nööpnõel” ja “Kootud mees”

„Meeldejäävad on lastele sobilikud “Salakäik”, “Salapaha” ja “Lumememme mees”. „Mõjuv looduspilt on kirjas luuletuses “Rebane”. Kenad kujundid on leitud luuletustes “Iseenda valguslaps”, “Tutvus varjuga” ja “Eluõpik / Ma ainiti ootan,” tõdeb sõnasepp Jaak Känd. „Ja minu jaoks vaieldamatult parimad luuletused on kantud soojast huumorist ja omapärasest vaatenurgast: “Nööpnõel” ja “Kootud mees,” hindab Känd Tiina loomet. „Tiina Saare luuleraamatust leiab riimisõber kindlasti mõne lemmiksalmi,” lausub positiivseid märkmeid tegev viljelembeline Jaak Känd, kes ka ise täidab Pärnu kanti luule ja kirjandusega.

Lugemises pausi tehes kutsub Tiina lavale Kaia Muhuste, kes on raamatut illustreerinud joonistustega. Saab teatavaks, et lisaks Tiinale on ka kunstnikul samal päeval sünnipäev. Inimesed tõusevad laudadest püsti ja laulavad sünnipäeva laulu. Alari Papa Janson saadab kitarril. Hiljem laulab Papa Janson veel mitu laulu. Samal ajal jagab Tiina autogramme, tema käekiri on imetlusväärselt kaunis.

Urmas Saard