Joosep Tammo
Käesoleva nädala teisipäevases kõneluses YouTube kanalil esitab Joosep Tammo küsimuse, kas depressioon – või nagu seda varem nimetati melanhooliaks – on haigus, eriline viis maailma näha või äkki isegi mingi ande tunnus?
Igal juhul iseloomustab seda meeleolulangus ja püsiv kurvameelsus. Kuid filosoofia õpetaja laseb sellest kolmel erineval mõtlejal kõnelda. Nendeks on Aristoteles, Artur Schopenhauer ja Sigmund Freud.
Aristoteles (384-322 e.Kr.) leiab oma “Problemata physica’s”, et tegemist on keha vedelike tasakaalust väljas olekuga. Ta lähtus antiiksest nelja keha mahla õpetusest. Selles õpetuses lähtuti neljast algelemendist: õhust, tulest, veest ja maast. Vastavalt sellele koosnes ka keha neljast põhilisest vedelikust: verest (mis vastas õhule), kollasest sapist (tuli), mustast sapist (maa) ja limast (mis vastas veele). Need keha vedelikud vastasid omakorda kahe kaupa neljale põhilisele kvaliteedile: kuivusele, niiskusele ja külmale, soojale.
Aristoteles leiab, et depressioon on põhjustatud keha soojuse muutusega. Musta sapi ülekaal põhjustab kehas kas liigse soojuse või külmuse. Püsivalt kurvameelne on niisiis võrreldav purjus inimesega. Mõlema juhul tuleb ette äärmustesse kalduvaid inimesi, kes näevad kõike mustades värvides ja puhkevad kergesti nutma. Kuid melanhoolia ei ole tema arvates tingimata pahe. Inimesed, kelle ainevahetuses on must sapp ülekaalus, võivad olla andekad filosoofias, kunstis ja poliitikas.
Arthur Schopenhauer (1788-1860) leiab, et melanhoolia on õigustatud vaade elule. See ei ole haigus, vaid vastab teatud iseloomu tüübile. Ja sellest iseloomu tüüpist sõltub inimese nägemus maailmast. Nii elavad samu olukordi ja sündmusi erinevad inimesed läbi väga erinevalt. Samades tingimustes elab iga üks siiski oma maailmas. Kõik sõltub sellest, kas meil on melanhoolne, dramaatiline või rõõmus meelelaad. Melanhoolia lähtub aga veendumusest, et elu on kannatus. Melanhoolne inimene peegeldab oma sisemises kannatuses lihtsalt tõde, et elu on kannatus.
Siegmund Freud (1856-1939) leiab, et tegemist on mina vaesustumisega. See, kes ei suuda enam armastada ja iseennast tajuda vaid kogeb kõiges üksnes valu, on Freudi arvates depressiivne. Tema arvates tuleks depressiooni eristada kasvavast kurbusest. Ta leiab, et leinale, näiteks lähedase inimese surmale, järgneb küll ka kurbus, kuid see ei tähenda veel depressiooni. Depressiivne inimene on tülis oma minaga. Freud leiab, et ta on vääritu ja võimetu, midagi või kedagi armastama. Ta on kaotanud iseenda. Tavalises leinas on inimese maailm vaesemaks jäänud, depressiooni puhul on vaesunud aga inimese mina.
Kaasajal võime leida hulgaliselt depressiooni ja selle ravi kirjeldavat kirjandust. Interneti leheküljed pakuvad neid ja teisi nõuandeid. Depressioonist ja selle ravist on kujunenud omaette teadusharu. Kuid depressioon levib endiselt nagu epideemia.
Piibli 1. Samueli raamatu esimeses peatükis leiame naise, kelle nimi oli Hanna. Ta oli lastetu ja teised naised pilkasid teda. Kord küsis tema mees: “Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks su süda on kurb?” Hanna otsustas palvetada. See palve oli nii sügav, et pealtnäinud prohvet pidas teda joobnuks. Hiljem ütleb prohvet: “Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!” On öeldud, et siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb. Poisslaps sündis ja Hanna suust kõlas kiituslaul: “Mu süda rõõmutseb Issandas … ma olen rõõmus sinu abi pärast.”
Need minevikust pärit mõtisklused valgustavad tänastegi kurbade teed.
Allikas: Depressioonist
Toimetas Urmas Saard