KOHVRID UKSE TAHA – LAURA VALK VÕTAB VASTUTUSE OMA ELU EEST

Laura Valk, Jana Paulman ja Jesper Parve. Foto: Jana Paulman

Arvamus

Jana Paulman, raamatu „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele” autor

Jana Paulman. Foto: Urmas Saard / Külauudised

See juhtus täpselt nädal tagasi, neljapäeval, 12.jaanuaril 2023, kui ma istusin laevale, et sõita Soomest Eestisse ühele põnevale raamatuesitlusele Tallinnas, Manna La Roosas. Minu sees oli mingi seletamatu ootusärevus, samas kergendustunne, sest olin oma viimase vastuse andnud kirjale, mille sain just samal öösel. Sain nimelt kirja oma pikaaegselt elukaaslaselt, kes oli ka minu raamatu „Kui naine armastab meest. Avameelsed kirjad mehele” Muusaks.

Laura Valgu “Kohvrid ukse taha”. Foto: Maksim Toome

Selle raamatu põhitelg oligi kirjad Mehele. Kirjutasin selle raamatu umbes kolm aastat tagasi ja siis ma ju ei näinud ette tänaseid sündmusi. Kuna peale mu raamatu ilmumist jõudsin kolme aastaga areneda edasi ja mõista, et olen oma lapsepõlve traumade tõttu lihtsalt keerelnud mürgistes suhtemustrites, mis peegeldasid pigem kaassõltuvussuhet, siis see teadlikkus avas ka minu silmad selles, et see suhe ei tee mulle head, vaid pigem hävitab ja tõmbab mind alla. See on pikk lugu, kuidas ma selleni jõudsin, kuid mainitud kuupäevani jõudmise ajaks lõpetasin oma pikaajalise sõltuvussuhte, mida pidasin ligi kümme aastat armastuseks. Vähemalt minu nägemuses.

Päriselt olid need kohvrid juba pikka aega ukse taga, aga veel kuidagi me tõmblesime kokku-lahku ja elasime visiitsuhet, kuna ühe katuse all polnud enam võimalik elada

Istudes laeval, et sõita Eestisse, Laura Valgu raamatu „Kohvrid ukse taha” esmaesitlusele, ma tegin otsuse blokkida kõik sidemed sotsiaalmeedias ja telefonis oma viimase pikaajalise toksilise suhtega. Ma tõstsin sisuliselt kohvrid ukse taha. Päriselt olid need kohvrid juba pikka aega ukse taga, aga veel kuidagi me tõmblesime kokku-lahku ja elasime visiitsuhet, kuna ühe katuse all polnud enam võimalik elada. Samas oli alles ju mingi sõltuvus teineteisest… mis eskaleerus suureks tüliks nimetatud kuupäevani.

Miks ma seda enam armastuseks ei pidanud? Kas te peaksite armastuseks seda, kui igal kohtumisel tekib vajadus veini järele, sest kainena pole võimalik normaalselt suhelda? Igakord tekib pinge ja süüdistused, draamad millegi ümber. Peale head seksi ärgatakse hommikul üles vinguga ja leitakse jälle, et midagi on ikkagi viga. Lõputud tülid, mis isegi lapsele juba halvasti mõjusid, sest kõrvu ja silmi ei saa katta, kui su vanemad omavahel karjuvad. Seda nimekirja võib lõputult jätkata, aga see pole tänane minu jutu mõte.

JES Kirjastuse omanik ja kirjanik Jesper Parve Laura Valgu raamatu “Kohvrid ukse taha esitlusel”. Foto: Jana Paulman

Otsustasin lihtsalt uuel aastal oma elu jätkata uut moodi, võtta vastutus oma elu eest ja suhelda vaid inimestega, kes minusse hästi suhtuvad, kellega on koos tore ja hea olla, kes on positiivse ellusuhtumisega MINU INIMESED!

Tunnetasingi, et just Laura Valk on see inimene, kellega heameelega tutvuks, sest tema mõttemaailmas on just see hoiak, et „Aitab küll! Kohvrid ukse taha, kui sa minuga austav, lugupidav ja hooliv pole, siis head aega!”

See raamat pole siiski mingi halinalugu, kuidas kõik Laurakesele liiga tegid ja ei armastanud, vaid hoopis aus ülestunnistus

„Kohvrid ukse taha” pealkiri on juba ise nii paljulubav ja nii konkreetne, et siin enam küsimust pole, kelle käes on pall, kui me peame oma suhteküsimusi, piire paika seadma. Laura Valk on ise oma raamatus väga avameelselt rääkinud, kui pika vinnaga ta selleni jõudis, sest ka temal, nagu paljudel inimestel, on olnud armastuse puudus just alates lapsepõlvest. See raamat pole siiski mingi halinalugu, kuidas kõik Laurakesele liiga tegid ja ei armastanud, vaid hoopis aus ülestunnistus, kuidas tema tõlgitses oma vanemate hetkekäitumist, mis võib olla polnudki mitte armastuse väljendus, vaid väikesel Laural oligi just selline väärtusetunnetus, nagu hetkel oli.

Esmaesitlusel ütles Laura Valk, et „Kohvrid ukse taha” tähendab tema jaoks seda, et ta võtab vastutuse oma elu eest. See on enda armastamine, enda väärtustamine. Keegi ei saa sellisele inimesele enam liiga teha, sest siis on kohvrid ukse taga. Ja see metafoor on väga mõjus. See peaks iga naise või mehe mõtteviisis eksisteerima, kes ennast austab ja väärtustab, et piirid oleks paigas.

„Kui sa tunned, et sind koheldakse kui jalamatti, siis võta see raamat ja sa leiad sealt harjutusi enda jaoks,” ütleb Laura esitlusel. Raamatus ongi väga palju juhiseid temalt kui naiselt ja terapeudilt just sellistele inimestele, kellega on kodus nii käitutud.

Laura avab selles raamatus kogu oma hinge ja näitab, mismoodi on erinevad suhted teda räsinud ja pillutanud. Ta ei hoia ennast tagasi, kui räägib oma varasematest suhetest kaassõltuvuslikus kontekstis. Nüüdseks on ta muidugi enda MINA leidnud ja teab, mida ta tahab. Ja ei tee kellelegi, ka mitte iseendale, allahindlust. See on imetlusväärne ja see mõte peaks olema iga naise enesehinnangu arsenalis, sest just see juhib õiged, väärtuslikud mehed ennast väärtustava naiseni. Ennast väärtustav naine räägib mehele, mida ta täpselt soovib, olgu see voodis või restoranis. Sama on ka hingetasandil.

Siinkohal usaldaksin heameelega end Laura teraapiatesse, et lõpuks naisena jõuda ka sellesse faasi, kus minu suhted ja MINA olen hoitud, armastatud ja väärtustatud

Nüüd peeglisse vaadates kipub mul tekkima paratamatult küsimus, et olen ka mina ju enda arvates oma mehega (ka eksmeestega) rääkinud ja ennast avanud, nii seksi osas, kui ka muudel tasanditel, kuid ikkagi tüürivad mu armastussuhted lõpuks karidele, sest ju ma pole piisavalt end veel väärtustanud, kui mustrid aina korduvad ja korduvad. Siinkohal usaldaksin heameelega end Laura teraapiatesse, et lõpuks naisena jõuda ka sellesse faasi, kus minu suhted ja MINA olen hoitud, armastatud ja väärtustatud.

Laura otsekohesus arvamustes on mõneti halastamatu, sest ta ei räägi raamatus ainult kogemustest läbi seksi, vaid ka läbi meeste vägivaldsuse ja nartsissistlikkuse prisma

Minule meeldib raamat eeskätt sellepärast, et see ei ole lihtsalt üks terapeudi poolt kirjutatud käsiraamat, kuidas halbu mehi pikale lainele saata, vaid pigem aus sisevaade ühe terapeudist NAISE sisekosmosesse, mida tema on läbi elanud oma traumades, oma suhetes ja oma lapsemeelsuses, sest kõik me oleme ju tulnud oma lapsepõlvest ja sealt algavadki meie valupunktid.

Foto: Jana Paulman

Ta ei ilusta milleski ka enda mõtlemist ja see just äratabki usaldust tema kui terapeudi vastu, sest see on läbi kogetud praktika, millest ta räägib. Laura otsekohesus arvamustes on mõneti halastamatu, sest ta ei räägi raamatus ainult kogemustest läbi seksi, vaid ka läbi meeste vägivaldsuse ja nartsissistlikkuse prisma. Nende viimastega olen ka mina lähedalt kokku puutunud ning olen seetõttu ka tema radikaalsusega nõus. Naine ei saa olla mehe eneserahuldamise objekt, poksikott või päästja. Nagu ta ise esitlusel ütles, on see „aus ja otsekohene raamat ning see mõjub hästi meie maskide maailmas”, sest igaüks, kes selle raamatu läbi loeb, näeb luubi all iseenda suhteid, iseennast kõverpeeglist ja ka enda või kaaslase väärkäitumist, mida tuleks ümber hinnata, et suhted ja enda minapilt oleksid kvaliteetsemad, väärtuslikumad.

Raamat on väga mõnusalt, punase veini hõnguga kirjutatud ja peale selle lugemist tekib tahtmine lihtsalt nautida elu

Minu pilgu läbi peaks see teos olema iga naise öökapil ja iga endast lugupidava mehe või mehehakatise auto pardatšokis enne naisega kohtingule minekut, sest Laura pole näpunäidetega kitsi ja toob ka välja paljude teiste naiste ning oma klientide kogemused. Seda raamatut tasub endale osta koju riiulisse, sest sealt võib mitmeid kordi vaja minna just neid kogemusi, kui oma suhe hakkab hapuks minema või taaskord tuleb mõnel naisel langemine samadesse mustritesse. Raamat on väga mõnusalt, punase veini hõnguga kirjutatud ja peale selle lugemist tekib tahtmine lihtsalt nautida elu, kõike, mida hing ihaldab ja olla lihtsalt NAINE.

JES Kirjastuse omanik ja kirjanik Jesper Parve Laura Valgu raamatu “Kohvrid ukse taha esitlusel”. Foto: Jana Paulman

Jesper Parve ja JES Kirjastus on taaskord oma endises mahlases marinaadis end täiesti ära õigustanud ja Laura Valk võib oma väärt kogemustega paljude Eesti naiste, võib olla ka meeste (kui nende kohvrid pole ukse taha tõstetud) südametesse jõuda ja katkised inimesed võivad peale selle raamatu lugemist leida tee teraapiatesse. Et kohvrid jääksid ikka koju.

„Kohvrid ukse taha” on pigem sümboolne mõtteviis, kus iga inimene võiks suhtesse minekul oma „pagasid” üle vaadata ja ennast tervendada, enne, kui hakkate oma kooselu jooksul teist inimest koormama ja lõhkuma omaenda lapsepõlve taakadega

Et mehed ei arvaks, nagu toimuks õhutuskampaania meeste vastu, et naised peakski justkui igapäevaselt enda või oma meeste kohvreid ukse taha panema ja terveid peresüsteeme lõhkuma, siis loomulikult see raamat ei ole selle suunaga kirjutatud. „Kohvrid ukse taha” on pigem sümboolne mõtteviis, kus iga inimene võiks suhtesse minekul oma „pagasid” üle vaadata ja ennast tervendada, enne, kui hakkate oma kooselu jooksul teist inimest koormama ja lõhkuma omaenda lapsepõlve taakadega. Parim viis oleks selleks muidugi leida tee mingisse teraapiasse, kui ise ei oska ennast aidata, aga ka aus enese sisse vaade ei teeks paha, et need kohvrid, mida minevikust kaasa veame, oleksid järjest kergemad. Aitäh, Laura, et andsid sellise sõnumi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga