Fotogalerii
Käesoleva aasta algul Vievises toimunud Balti riikide koostööprojekti „Footprints” õppepäevadel osalejad külastasid Vievises asuvat maanteede muuseumit (Vievio kelių muziejus), kus leidub giidi sõnul umbes 6000 eksponaati.
Muuseumis oli meie saatjaks Vievise kultuurikeskuse direktor Audrone Stepankeviciute, kelle isa Juozas Stepankevicius on olnud selle mäluasutuse asutaja ja juhataja. Praeguseks kahjuks elavate hulgast lahkunud.
Leedu maanteemuuseum avati 1995. aastal, kui samal ajal tähistati Vilniuse-Kaunase maantee 25. aastapäeva. Muuseum asub geograafilisel määratlusel Vilniuse, Kaunase, Trakai ja Kernave vahel, täpsemalt aadressil: Vievio, Kauno 14 – riigiettevõtte ruumides.
Maanteemuuseumi eksponaadid paigutuvad mitmesse ruumi. Ringkäik algab peahoonest. Teisel korrusel asuvad teedeehitusega seotud ajaloolise ja museaalse väärtusega eksponaadid: fotod, raamatud, Leedu vanad maakaardid. Seal saab uudistada ka sildade, viaduktide, ristmike, bussijaamade ja muude ehitiste makette ning mõningaid väiksemaid vanimaid tööriistu teedeehituseks ja hoolduseks.
Samuti on eksponeeritud teetööliste vanu majapidamistarbeid ja 19. sajandil kasutusel olnud tarbeesemeid: punutud korvid, söega kuumaks köetav triikraud, rehepeksumasin, võipütt, piimamõõtja jm.
Muuseumis võib vaadata hobuveokeid, vanu sõidu- ja veoautosid, puidust jalg- ja tõukerattaid, teeviitasid, tee-ehitustehnikat, mineraale, kivisid, teedel hukkunud loomade topiseid, ka fotoga varustatud hobusepassi ja muud põnevat. Näeb kahe hobusega veetavat ühetonnist betoonirulli, mida kasutati kuni 1945. aastani teepinnase tihendamiseks. Muuseumil on ka 1854. aastal valmistatud hobusega veetav Saksa bituumenkatel, mis kaalub poolteist tonni. Katelt köeti turba ja kändudega. Muuseumi külastusel nägi tehnikat, millega teetöölised sadakond aastat tagasi teid ehitasid.
Üheks väärtuslikumaks museaaliks on kaubaauto GAZ-MM, millega aastatel 1941-1942 viidi läbi ainulaadset transpordioperatsiooni Leningradi blokaadi ajal, mil sakslased piirasid linna ümber ja blokeerisid kõiki linna viivaid teid. Erandiks oli Laadoga järve ületav nn “elutee”.
Teede rajamisel tuli ette, et mõnele poole ei pääsenud mitte ühegi sõidukiga. Siis tuli appi üksnes sapakas ehk “ZAZ 968”, mis tänu oma kergusele (730 kg) sai kõikjal traktorist paremini hakkama. Eriti kasutati sapakat KurtuvÄ—nai piirkondlikku kaitseala läbiva Riia-Kaliningradi maantee lõigu ehitamisel. Auto “ZAZ 968” kinkis muuseumile endine Šiauliai maanteemehaanik Alfonsas.
Autosid Ural Zis kasutati sõja ajal inimeste evakueerimiseks ja toidu vedamiseks. Pärast sõda kasutati neid masinaid purustatud sildade ja teede taastamisel. Juozas Stepankevicius olevat neid autosid muuseumikülastajatele tutvustades öelnud uhkusega, et tegi sellega juhiloa taotlemisel eksamisõidu.
Korstnaga bituumeni katelt vedas omal ajal neli hobust. Praegu peatub seadeldis muuseumis ilusa ja puhtana, kaunistatud oranžiks värvitud elementidega. Aga siis, kui see ehitusobjektidel oma ülesandeid täitis, võis tõenäoliselt olla räpane ja haisev.
Ühes ruumis on väljapandud teetööliste jalanõusid. Rehvikummist jalavarjusid lubati erandkorras jalga panna, aga paraku jäid need kitsaks ka väiksemale jalale.
Muuseumi hoovi sisenedes mõistad jalamaid, et oled sattunud põnevasse kohta, sest külastajaid tervitab hiiglaslik 50-tonnine Vene buldooser, mis võib kerge vaevaga mitu tanki teelt välja lükata.
Külalisteraamatut lehitsedes nägime, et Pärnu ansambel Top Ten, Raeküla Vanakooli keskus, Piia, Marina ja Mikko on teinud sellesse ühise sissekande 2016. aasta 27. augustil. Nüüd kirjutas Piia uued tänusõnad muuseumile.
Urmas Saard