MEHEST PEAB JÄÄMA JÄLG

Fotogalerii

Hannes Walter (3. detsember 1952 – 26. november 2004), eesti sõjaajaloolane.
Foto: Urmas Saard / Külauudised.

Laupäeval kogunesid Hannes Walteri pereliikmed, lähedased, sõbrad, tuttavad esmalt Tallinna Rahumäe kalmistule ja hiljem viibiti Tallinna linnaarhiivis, et mälestada töökat, algatus- ja organiseerimisvõimelist, optimistlikku, heatahtlikku, abivalmis ja huumorimeelset inimest tema 70. sünniaastapäeval.

„Kui elu oleks läinud oma õiget rada, siis võinuks Hannes täna hommikul pikemalt voodis olla, võibolla veidi pikemalt ka kohvi joonud, lasknud silme eest läbitud aastakümneid mööduda, mõelnud, mis jälg temast jääb,” lausus Tallinna linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas kolmandal jõulukuu päeval toimunud kogunemisel. „Hannesel oli üks selline väljend: mehest peab jääma jälg! Küllap ta teadis nagu meiegi siinviibijatest, et see jälg, mis temast jääb, on üsna suur, igati märkimisväärne. Olgu see siis seotud eeskätt sõjaajalooga.”

Rahumäe kalmistul puhkava Hannese kalmul läideti arvukalt küünlaid, kohale tuldi lilledega ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu poolt asetati pärg. Oma head sõpra meenutas lühikese sõnavõtuga Leho Lõhmus, Hannese keskkooliaegne klassivend, endine töökaaslane Eesti Sõjamuuseumis ja Kaitseministeeriumis.

Heigo Ritsbek, Anglokatoliku Kiriku ülemaailmne patriarh ja Püha Kolmainsuse Anglokatoliku Vaimuliku Teenistuse Kooli president, luges pühakirja 23. Psalmist Taaveti laulu: „Issand on mu karjane, / mul pole millestki puudust. / Haljale aasale paneb ta mind lebama, / hingamisveele saadab ta mind; / tema kosutab mu hinge. / Ta juhib mind õiguse rööbastesse / oma nime pärast:” Hannese ülikooli kursusekaaslane Heigo Ritsbek, kes 18 aastat tagasi viis läbi ka matusetalitust, võttis varalahkunud mehe elu ja tegevuse kokku sõnasse väärikus. Palvetades lausuti Jeesuse eeskujul: „Meie Isa, kesa sa oled taevas…”

Teeneka ajaloolase, riigiametniku, ühiskonnategelase, faleristi ja muinsuskaitsja, Kindral Laidoneri Muuseumi esimese direktori, Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu presidendi haualt ei kiirustatud lahkuma. Hannes Walterile järelhüüet kirjutades ütlesid kolleegid, sõbrad, võitluskaaslased 2004. aasta novembris, et Laidoneri Muuseumi direktori ja sõjaajaloolase surm tabas kõiki ootamatult.

Hannes sündis 1952. aasta 3. detsembril Tallinn-Nõmmel. Juba Nõmme keskkoolis õppides tundis ta huvi ajaloo, eriti sõjaajaloo vastu. Temalegi oli omane tolleaegsete noorte opositsioonivaim, mida tugevdas asjaolu, et 1943. aastal mobiliseeritud isa kandis mõnda aega välihalli mundrit. Hannes oli vaimustatud Vabadussõjast ja sõjasangaritest ning kogus juba koolipoisina materjali selle Eesti ajaloo tähtsündmuse kohta.

Ta õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ja leidis töökoha Ajaloo Instituudis, esialgu kunstiajaloo sektoris. Osalemise eest kollektiivse töö “Eesti kunsti ajalugu” koostamise eest pälvis ta Kristjan Raua preemia.

Edukad õpingud Tartus, tema laialdased teadmised ja huvi ajaloo vastu pälvisid ka töökaaslaste tunnustuse. Ülikooli lõpetamisel Cum laude pakuti talle töökoht kõrvalsektoris ja uurimisteemaks kinnitati Vabadussõja probleemistik, kuigi tookordseid olusid arvestades nähtuna vastaspoole so punaarmee juhtkonna vaatevinklist. Peagi märgati noormehe mitmekülgseid võimeid mujalgi ja aastatel 1989-1992 töötas ta Ajaloomuuseumi Maarjamäe filiaali juhatajana.

Endastmõistetavalt lõi Hannes rahvuslikus vabadusvõitluses kogu hingest kaasa. Osaledes Eesti lähiajaloo “valgete laikude” ja “mustade aukude” kõrvaldamisel avaldas ta ajakirjanduses arvukaid artikleid nii Vabadussõjast kui Eesti riigitegelastest ja nende saatusest. 1987. aastal asus Hannes Eesti Muinsuskaitse Seltsi loojate seas. 1988. aastal oli ta ühes mõttekaaslastega Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutajaid. 1989. aastal ilmus trükist Hannese esimene omaette teos “Ausalt ja avameelselt Landeswehri sõjast”.

1992. aastal kutsuti Hannes tööle Riigikantselei sotsiaalelu osakonna juhatajaks. Samal aasta juulis saabus tähetund – töökoht loodavas Kaitseministeeriumis, esialgu ministri asetäitjana, aastast 1993 kantslerina. Taasiseseisvunud Eesti esimene kaitseminister Ülo Uluots oli Walterite perekonnasõber ning üheskoos elati läbi nii uue ja olulise riigiasutuse loomise vaevad kui ka rõõmud. Samal 1993. aastal oli Hannes alusepanijaks veel ühele algatusele, tema osalusel asutati Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit. Aastast 1999 kuni surmani oli ta liidu president andes väärika panuse langenud sõjameeste mälestuse jäädvustamisel.

1994. aastal jäi Hannes mõneks aastaks Kaitseministeeriumi tööst kõrvale, kuid pühendus tegevdirektorina turvafirma Estonian Security Service ülesehitamisse. Aga 1997. aastal kutsuti ta uuesti tagasi kaitseministri nõunikuks. Kõige muu kõrval tegeles ta Eesti sõjamuuseumi loomise kavadega. Hannes oli juba taasiseseisvumise päevil veendunud, et Eestil peab olema muuseum, mis kajastaks eestlaste ja Eesti pinnal peetud sõdasid. Tema ideed leidsid valitsuse heakskiidu ja märtsis 2001 asutatigi riiklik sõjamuuseum Laidoneri Muuseum. Hannes valiti konkursi korras uue asutuse direktoriks sama aasta 1. juunist. Innustunud sõjaajaloolane omas museoloogilise töö ja majandusküsimuste lahendamise kogemusi. Muuseumi hoone – aastatel 1923-1940 Laidonerile kuulunud Viimsi mõisa härrastemaja – oli Vene mereväe poolt lagastatud ja ajahambast puretud. Mõisahoone restaureerimise käivitamine osutus uue direktori esimeseks suurimaks mureks. Paralleelselt asuti täiendama kogusid ja ette valmistama trükiseid. Laidoneri Muuseumi väike teotahteline pere suutis Hannese juhtimisel lühikese ajaga palju ära teha.

Pingelise administratiivse tegevuse kõrval jõudis Hannes teha tunnustusväärset teaduslikku tööd. 2000. aastal omandas ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis filosoofiadoktori kraadi. Ta on avaldanud militaartemaatikat käsitlevaid uurimusi, artikleid nii kodu- kui välismaal, lisaks filmistsenaariumid, tele- ja raadiosaated. Mitme riigi asjatundjad hindasid eriti kõrgelt 1998. aastal ilmunud kaunist raamatut “Eesti teenetemärgid”. Kuid Hannes pole mõelnud ainult endale, vaid on aidanud trükivalgust näha teistegi autorite töödel. Suurimaks teeneks selles vallas jääb kahtlematult Ülo Uluotsa uurimuse “Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus” (1999) toimetamine ja postuumne väljaandmine.

Hannes omas mitmel pool maailmas, eriti Soomes, hulgaliselt sõpru. Soomes oli ta hinnatud lektor, Eesti ajaloo ja tänapäeva tutvustaja. Soomlased tunnustasid riiklikul tasemel Hannese teeneid ja annetadsid talle Lõvi Rüütelkonna komandöriristi. Eesti tunnustus jäi ametkondlikule ja seltskondlikule tasandile: Kaitseministeerium, Kaitseväe juhataja, Piirivalve, Kaitseliit, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit ja mitmed teised organisatsioonid väärtustasid tema teeneid oma aumärkidega.

Tolli tänava majas esines Hannese mälestuseks Riigikogu liige, kirjanik ja reservsõjaväelane kolonelleitnant Leo Kunnas üle tunni kestnud loenguga, mis keskendus Ukrainale ja venelaste erakordsele vallutuste himule. Ettekanne ärgitas paljusid küsimusi esitama ja kutsus esile mõtete vahetuse. Kunnas ei rääkinud akadeemilises vormis ja eelistas ka ise kuulajatele küsimusi esitada. Sissejuhatuses ütles Kunnas, et oli Soome sõjakoolis tsiteerinud Hannes Walterit ja üks esimesi tsitaate oli järgmine: „Praeguselt Venemaa territooriumilt on praeguse Eesti Vabariigi territooriumi viimase aastatuhande jooksul rünnatud 42 korda.” See on Kunnase sõnul väga mõtlemapanev. Ainult 19. sajandil ei rünnatud, sest siis oli Eesti Vene impeeriumi osa. Arvutades saab selgeks, et Venemaa on rünnanud keskeltläbi 4,2 korda iga saja aasta kohta. Nähes praegu Ukrainas toimuvat, siis pole see Vene poolelt mitte midagi uut.

Ettekande järel vaadati Hannest meenutavaid fotosid perekonna albumist ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu arhiivist. Arhiivi fotosid kommenteeris peamiselt Küllo Arjakas, aga ka teised.

Koosviibimine lõppes korrus allpool olevas saalis kaetud laua ääres suupistete ja jookide maitsemise ning vestlustega. Laual oli ka Hannese retsepti järgi valmistatud maitsev kapsapirukas.

Urmas Saard

Tunnustamised

  • Kaitseministeeriumi kuldmärk
  • Kaitseministeeriumi teeneteristi II ja III klass
  • Kaitseväe teenetemärk
  • Medal “10 aastat taastatud kaitseväge”
  • Piirivalve teeneteristi III klass
  • Medal “10 aastat taastatud piirivalvet”
  • Kaitseliidu teenetemedali eriklass
  • Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu I klassi teeneterist
  • Eesti Eruohvitseride Kogu teeneterist
  • KL Toompea malevkonna rinnamärk
  • Tallinna Garnisoni Komandantuuri teenetemärk
  • ESS Teenete Aumärk
  • Soome Lõvi Rüütelkonna komandöririst
  • Soome Vabadussõja Pärimusliidu Sinine Rist
  • Soome Reservväelaste Liidu teenetemedal
  • Soome Kodukandiliidu 100. juubeli teenetemedal
  • Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu Teenetemedal